Mööda Eestimaad ringi sõites hakkab järjest rohkem silma vanu hooneid, mis uue elu saanud. Olgu see siis pooleteise sajandi eest üles laotud maakivist laut, kus nüüd mõne tööka pere suve- või päriskodu, või aukartust äratav valgete sammastega mõisaloss, kus praegu majutuskoht, restoran, kool või rahvamaja — ikka rõõmustab südant ja silma, kui midagi nii vana ja kaunist hävingust päästetud on.
Et sammaldunud müüridele, sõela meenutavatele katustele ja rippuvate raamidega akendele uus hingamine anda, ei piisa vaid ettevõtlikkusest ja töökusest, tarvis on ka raha. Ja päris tublisti, sest küllap teavad paljud omast käest, et kui midagi remontima-renoveerima hakata, siis selgub peagi, et olukord pole mitte hull… vaid märksa hullem, kui algul kardeti. Aga kõik remondiks vajalik maksab.
Praktilise meelega majaomanik on juba sajandeid teadnud, et olulisim on tervena hoida maja katus. Sest kui see juba läbi paistab, ei ole hoone täielik häving meie vihmasel Maarjamaal enam kaugel. Vaarisade tarkus on seegi, et kui midagi ripakile vajumas näed, tuleb sinna appi tõtata kohe, sest alanud lagunemine kogub kiirelt tuure.
Tänavu eraldas muinsuskaitse Jõgevamaa muinsusobjektidele vähem raha kui mullu ja seda jagatakse põhimõttel, et objekti omanikud saaksid jätkata hädavajalikke päästmistöid. Mõnda üksikut hoonet toetusrahaga päris valmis saada ei võeta kitsamal ajal eesmärgiks.
Sestap tegeldakse tänavu iidsete hoonete toestamise, puhastamise ja konserveerimisega, et hääbumine jõudumööda peatada. Kus on veel hingitsemas katus, lapitakse see vettpidavaks.
Esivanemate elutarkust toeks võttes päästame ajaloolisi ehitisi ja seega osa oma kultuuriloost.
18. aprill 2009
