Väga võimalik, et ka viimast korda, sest palju üldse on neid kohti, kuhu inimene oma elu jooksul jõuab, rääkimata korduvast käigust. Läksime üksteise järel, laialehelise salu-lehtmetsa alust kattis taimejäänuste kiht. Oli hämar, sest augusti alguses on puud on veel leherüüs. Meie matkajuht Andres Hanso peatus, et küsida alustaimestiku kohta. Ei ole eriti midagi näha! Eks säärases metsas kasvavad kevadised efemeerid ‒ õitsevad siis ära, kui puudel pungad puhkemata, siis seal ju valgust küll. Mitmes kohas on sead songerdanud ja seal leidub pikergusi valkjaid moodustisi. Need on karulaugu sibulad. Looduskaitsealuseid taimi ei tohi loodusest võtta, aga sea väljatuhnitud sibulaid ometi võib? Et üritan endale ka selle taime lapikest asustada, viisin Kübassaare maastikukeelualalt sibulad Ida-Eestisse…Kuulsin, et kellelgi on karulauk aias nii edukalt levinud, et muudkui vallutab uusi alasid. Mul hüüab peenral üks taim teist taga… Nüüd panen sigade songermaalt võetud sibulad niisugusesse kohta nagu siin ‒ kevadel palju valgust, muul ajal vähe. Oma suure tamme alla teen platsi, varjupoolsesse külge.
Me olime Kübassaare poolsaarel, mis on Saaremaa idapoolseim osa, kuus kilomeetrit pikk ja kuni 1,5 km lai, asub kahe lahe ‒ Muraja ja Liivi lahe avaosa vahel. Eelpoolne on entsüloklopeedias kirjas ja lisaks foto sellestsamast metsast, ainult kevadisest, kui karulauk õitseb! Metsalune on lausa valge ja see õitemass tundub kohev.
Neis paigus peeti teise maailmasõja ajal lahinguid, nägime kaitsepatareidest jäänud vundamente ja mälestusmärki langenutele. Varsti paistis meri ja me laskusime randa, mis on kord kõrgem, kord madalam, aga üleni kive täis. Ainult kividel tuligi käia, need on erineva suurusega; on lausa lademeid, aga ka lahti murdunud tükikesi. Osa kividest on lainetest ümaraks silutud, meil polnud aega uurida neis leiduvaid kivistisi, sest vihma hakkas sadama. Aga rannajoon on seal liigendatud. On mitmed pangad, Hülge ja Anikaitse pank üle kolme meetri kõrged, Kübassaare pank vaid poolteist.
Viimasel paljanduvad Rootsiküla lademe Soeginina kihid. Neid on uurinud geoloogid ‒ paevana Rein Einasto ja Erika Jürgenson. Kivimite liike on ohtralt. Aga meie pidime vaatama, et libedal kivil ei komistaks ja vihmakeepides edasi sammuma.
Käisin Saaremaal viimati eelmise valitsuse ajal. Mulle oli üllatuseks, et Pöide vallas on kadastikud ülitihedaks ja ka kõrgeks kasvanud ning nüüd tehakse seal maastike avamist. Teede äärde on kuhjatud mahavõetud kadakate pikad ladustamisvirnad ja ümberringi laiuvad kännuväljad. Viimased ei mõju sugugi meeldivalt ja pole teada, mis lähemal ajal sinna asemele kasvab. Karta on, et väheväärtuslike puude võsa. Kunagised toredad lammaste poolt kujundatud maastikud on esialgu minevik. Mitmel pool nägime looduses rohuga maiustamas hobuste ja šoti mägiveiste karju.
Meie külla kutsujal Andresel oli tore lilleline kodu, saarlased on ju töökad. Õues kuivas mitmeid kalapüügivahendeid, ma ei oska neile nimegi anda, aga kala püüdmine on tore lõõgastus. Kiviaedade taga veetsid oma lambaaega mitmed selle liigi esindajad, mõned juba pöetud.
Andres on olnud kolm aastat Egiptuses reisijuhiks. Igal juhul nägime ära ka Niiluse piirkonnas kantava riietuse, pikk õhukesest materjalist hõlst ja ümber pea seoti kindlal moel arafat, ruuduline rätik kõrbe tingimuste talumiseks. Ka kebab oli mulle seni teadmata asi – põhimõtteliselt hakklihavorstike, aga võib ka juurviljast ja mereandidest teha. Kõige kuulsamad on kebabid Türgis, aga meie Kuuse talu omad olid ka hästi grillitud ja mõnusasti maitsestatud. Saaremaal on ikka eriline olemine, loodus on tuntavalt teistsugune ja mitte ainult visuaalselt. Usun, et ka pimedad tunneksid ära, kas on Saaremaal või suurel maal. Meile oli see käik kursuse kokkutulek, kuhu kogunes üle 20 inimese ja keegi ei kahetsenud. Pöide vallavanem Andres Hanso oli üks meie seast ja tal on, mida rääkida. Ja meil kõigil omavahel ka.
EHA NÕMM
