Kunagi Kuremaa tehnikumi õpilastele veterinaariat õpetanud, on kuremaalanna Eevi Kuslap viimasel ajal pühendunud põhiliselt vaibakudumisele. Kahel viimasel Suurel Paunvere Väljanäitusel on tema loomingut tunnustatud kiitusekirja ja Paunvere viierublasega. Jõgeva kultuurikeskuses olid tema vaibad esimest korda väljas aasta tagasi. Ja kultuurikeskuse juhataja Airi Rütteri sõnul käidud mõni aeg tagasi suisa küsimas, kas Eevi vaipu ka tänavuste jõulude eel näha saab. Ühest küljest meeldivad tema vaibad publikule kindlasti maitsekuse ja laitmatu kvaliteedi pärast, teisest küljest näitavad need vaibad, et meie esiemade ilumeel, käteosavus, töökus ja koduarmastus pole jäänud minevikku, vaid tänapäeva eesti naised kannavad neid väärt omadusi edasi.
Võimalused piiratud
Võrreldes näiteks maalikunstnikuga on vaibakudujal loomingulist vabadust tunduvalt vähem, sest tehnilised võimalused ja materjal seavad tema mõttelennule väga kindlad piirid. Naabrimehelt laenatud teljed, millel Eevi Kuslap oma vaipu koob, on suhteliselt lihtsad ja kitsad, nii et vaip ei saa olla teab kui keerulise mustriga ega laiem kui 96 cm. Ning kui kuduja peas mõni muster kuju on hakanud võtma, tuleb alati kõigepealt kaltsukaste revideerida, et kindlaks teha, kas idee teostamiseks ka materjali on. Kui pole, tuleb mustris korrektiive teha.
“Kõige tänuväärsem vaibakudumismaterjal on valged puuvillased voodilinad: neid on hea lõigata ja neid saab soovikohaselt värvida,” ütles vaibameister. “Aga üksnes sitsiribadest ma vaipa tavaliselt ei koo, sest sits on kange ja “ei lähe ligi”, nagu vaibakudujad ütlevad. Koon enamasti kokku sitsi- ja trikooriideriba. Lõikumist on sel moel kaks korda rohkem, ent vaip saab jälle tihedam ja tugevam. Sünteetilist materjali ma aga väldin: see ei meeldi mulle kohe üldse.”
Vaibakudumismaterjali on Eevi Kuslap saanud sõbrannadelt, odavate rõivaste poodidest, turgudelt ja mujalt. Kord leidis ta näiteks lehest kuulutuse, et üks villaseid tekke tootev Tartumaa firma müüb oma tootmisjääke ? villaribasid ?, sõitis kohale ja sai suure hulga mõnusat kudumismaterjali. Head kraami pudeneb talle ka Palamuse kangatoa ühiselt hangitud materjalivarudest: sestpeale kui Eevi Kuslap mõni aasta tagasi kangatoas korraldatud kudumiskursusel käis, on ta selles seltskonnas omainimene.
“Materjali ettevalmistamine võtab tegelikult palju rohkem aega kui kudumine ise. Materjali, mille lõikumiseks mul teleka ees paar tundi on kulunud, koon ma telgede taga ära poole tunniga,” ütles Eevi Kuslap.
Aasta toodang
Nähes seinatäit suuri vaipu ja lisaks sellele veel muud nipet-näpet ning kuuldes, et kõik see on ühe aasta toodang, jäi mulje, et Eevi pole kaheteist kuu jooksul kangastelgede tagant välja saanudki.
“Ma ei istu kaugeltki päevad läbi telgede taga. Koon kõige rohkem pool tundi järjest, siis lähen teen vahelduseks natuke koduseid toimetusi. Nii ei väsi selg ka liiga ära,” ütles Eevi, lisades, et tegelikult ei jõudnud näitusele üldse kogu aastane toodang: osa tänavu kootud vaipu on juba leidnud koha Eevi kätetöö austajate kodudes. Õieti on enamik näitusetöödestki juba “jaos”, st kindlatele ostjatele ära lubatud.
Eevi seekordne näitus kannab pealkirja “Iidne uus kaltsuvaip. Kolmnurk nii ja teisiti”. Kolmnurka kui kujundit on ta seekord interpreteerinud tõesti õige mitmel vaibal. Ja see on toonud mustritesse sisse tavalisest suurema dünaamika. Eriti hästi on Eevil jälle õnnestunud sinistes toonides vaibad. Ja pole ka ime: sinine on tema lemmikvärv. Kuuest padjast, neljast linikust, seinavaibast ja kahest põrandavaibast koosnev komplekt “Maakodu” on aga kootud hoopis soojades kollakates-pruunikates toonides, mis keskmisse Eesti maakodusse tõesti kõige paremini sobivad. Aga valib Eevi siis missugused toonid tahes, ei hakka värvid tema vaipadel kunagi üksteise peale “karjuma”. Ja kui enamasti tehakse kaltsuvaibale otstesse narmad, siis Eevi on osale oma vaipadest kudunud otsa tugeva villase ääre, mis annab neile kuidagi eriliselt vastupidava ja korrektse ilme.
Viimasel ajal on Eevil vaibakudumiseks vähem aega olnud kui tavaliselt, sest ta hakkas käima Palamuse klaasikoja korraldatud portselanimaali kursusel, mida juhendab kunstnik Ene Luik-Mudist. Nagu omal ajal kudumisest, nii on Eevi nüüd portselanimaalist jäägitult innustunud. Ja pole võimatu, et järgmisel korral ei astu Eevi Jõgeva publiku ette enam vaibakunstniku, vaid portselanimaalijana.
“Näitus klaasikoja portselanimaali kursuslaste töödest igal juhul tuleb, aga kuhu see välja pannakse, sõltub juba juhendajast,” ütles Eevi Kuslap.
Tema vaipu saab Jõgeva kultuurikeskuse galeriis näha 12. detsembrini.
RIINA MÄGI
