Ühelt poolt kannustas kirjutama ühiskonnas üldiselt toimuv, kuid teisalt ka üha enam hoogu saav valimiseelne poliitdebatt. Või siis selle viimase problemaatiliseks muutuv olemus. Sisuliste teemade üle arutlemine on muutunud keerulisemaks ja pahatihti võetakse selle asemel endale õigus elada teiste peal välja oma emotsionaalseid pingeid. Kuidas saaksime aga maailmavaatelistest erinevustest hoolimata koos edasi eksisteerida?
Eestimaalased on üks huvitav rahvas. Oleme uhked, et laulame ühiselt laulukaare all. Poetame koos pisara, kui mõnel spordikangelasel hästi läheb. Armastame rõhutada, kui keeruline on meie keel ja kui palju raskusi täis me ajalugu. Tunneme endid häirituna, kui meid peetakse jätkuvalt osaks Venemaast või Ida-Euroopast. Meie soontes voolab veel mingit laadi ürgset verd, me tunnetame end päris palju osana loodusest ja viime külalisi saunalavalt jäisesse järve ujuma.
Lisaks eelpool nimetatule, oleme pidanud oluliseks head kasvatust, üldist kultuursust, viisakust, aumehelikkust ja sedagi, et oleme enamasti tasakaalukas ja rahulik rahvas. Peame põlastusväärseks häälekat tähelepanunõudmist ja muul moel avalikus kohas silma või kõrva riivavat tegevust. Ei ole olnud soositud ka klatšihimu, laimu levitamine ja muul moel teiste eludesse oma nina toppimine. Ka tülisid näeme ju pigem privaatsetena ning teiste ees oma „musta pesu pesemisele” hästi ei vaadata.
Eestlase parim toit on …
Teisest küljest viidatakse aga päris sageli sellele, et eestlase lemmiktoit olevat teine eestlane. Ma arvan, et ei eksi, kui ütlen, et äärmuslike vaadete põrkumine pole kunagi varem nii tugevalt välja tulnud. Millegipärast väljendatakse paljusid mõtteid absoluutsetena ehk mustana või valgena. Nagu poleks kahe äärmuse vahel muid variante olemaski.
Samuti püütakse võrdlemisi tuliselt oma arvamust peale suruda ja kohati lausa vahendeid valimata. Pole haruldane vastaspoole isiklik naeruvääristamine või lausa otsene solvamine.
Valimiste eel ja ajal räägitakse palju sellest, nagu hakkaksime üles ehitama seda ühtsemat ja ilusamat Eestit. Samas valitakse sellest rääkimiseks vahendid, mis viitavad pigem sellele „teisele Eestile”, kus on oluline ära panna ja võidelda. Kui vaidluses peaksid sõnad otsa saama, võetakse piltlikult öeldes hangud ja tõrvikud välja, et oma seisukohti veelgi tähtsamaks teha.
Meil on väga head õpetajad ja tugev haridus, selle toel peaksime ju ometi suutma rahulikult arutleda ja mõtteid vahetada. Lõpuks peame ikka asju koos ajama ja tõenäoliselt oleme palju produktiivsemad, kui omavahelised suhted korras ning energia ei kulu tülide peale.
Spordimaailm on vist parim valdkond, millest tuua näiteid, kuidas hulk omavahel võistlevaid inimesi üksteist aumehelikult kohtlevad. Tõepoolest, on sealgi mingis koguses ebaausust, kuid püüdlus on hoida või esile tõsta ausat mängu ja tõelist sportlikkust, mis seisneb sageli ka lihtsalt soorituse ilus, mitte konkreetses tulemuses.
Ehk saaks siiski teisiti?
Kõigil sportlastel on soov võita. Neil kõigil on oma treeningplaan, kuidas saavutada maksimaalset tulemust, ning kõigil on ka oma iseloom ja käitumismaneerid. Kuid konkurentide halvustamist või avalikku mossitamist oma tulemuse üle kohtab harva. Või seda, et süüdistatakse teisi oma kehvas tulemuses. Saad seda, mida suudad ja väärt oled. Ausalt.
Meil kõigil on oma maailmavaated ja see ongi tore. Meil on oma arusaamad ja mõtted, mis rikastavad ühiskonda. Küll aga pole ju võimalik ega isegi oluline, et me kõik mõtleksime ühtmoodi, või veel enam – oleksime ühesugused.
Kõigil korraga pole ka võimalik olla ühel ja samal positsioonil. Igaühel on ju kanda oma unikaalne roll ning igaüks saab panustada lähtuvalt oma huvidest, teadmistest ja oskustest. Ainult nii saabki ühiskond toimida, kui erinevused täiustavad üksteist ja annavad kokku terviku.
Oluline on see, et me oskaksime aktsepteerida inimeste õigust jääda oma seisukohtadele ja väljendada oma arvamust viisakalt. Meil ongi õigus käia oma rada ja mõelda erinevalt, kuid lõppkokkuvõttes on meil kõigil üks maa, oma kogukond, ja meid on tegelikult vähe. Ehk saaksime hoida neid ühendavaid aspekte rohkem hinges. Ehk saaksime ka konkureerimise kõrvalt teistega viisakad olla? Ehk oleks võimalik olla erinevad, kuid siiski koos. Näidata rohkem, milles me oleme head, ja vähem seda, miks teised on halvad. Mitte ainult poliitikas, vaid üldse. Edasi peame ikka koos eksisteerima. Milleks siis suhteid teravaks ajada?
RAIVO MEITUS, Jõgeva vallavolikogu esimees
