Erich Valksaar, vanim mees homsel maratonirajal

Homme hommikul kell 11 antakse start kuuenda SEB Tartu Rulluisumaratoni põhidistantsile, mille rada kulgeb seekord Jõgevalt Tartusse. Vanim rulluisutaja, kes 48-kilomeetrise teekonna ette võtab, on paar nädalat tagasi 80. sünnipäeva tähistanud Erich Valksaar, kes elab Pajusi vallas Nurga külas.

 

Viisakad inimesed alustavad juttu ikka ilmast. Ka meie Erich Valksaarega alustame juttu ilmast, sest just ilm mõjutab olulisel määral tema maratoniettevalmistusi. Kardisõitjad ka. Rulluisutrenni käib Erich Valksaar nimelt tegemas põhiliselt Kuningamäe kardirajal. Seal on “kuningaks” loomulikult kardisõitjad ja rulluisutaja saab seal trenni teha ainult siis, kui nemad parasjagu ei sõida ehk siis hommikul enne kardisõite või õhtul pärast neid.

“Esmaspäeviti saab trenniaega natuke vabamalt valida, sest kardisõitjatel on puhkepäev,” ütles Erich Valksaar. “Aga sel esmaspäeval tükkis jälle vihm segama. Kui sadu kella viie paiku õhtul lakkas, läksin ruttu kardirajale ja kaheksa paiku, kui trenni lõpetasin, hakkas uuesti sadama.”

Rulluisutamisega on Erich Valksaar tegelnud ainult kuus-seitse aastat, “päris” uiskudega sai ta aga sõbraks juba aastakümneid tagasi.

“Olen pärit Valgamaalt Koorkülast ning esimesed uisutiirud tegin Tõrva keskkoolis õppides Vanamõisa järve jääl. Kiiruiske mul siis polnud, sõidetud sai ikka hokiuiskude ehk pantsidega,” meenutas Erich Valksaar.

Esimesed kiiruisud tõi ta endale siis, kui Tihemetsa tehnikumis õppides Arhangelskis võistlemas käis. Kui ta aga pärast tehnikumi lõpetamist Pajusi metskonda tööle tuli, jäi uisutamine aastakümneteks unarusse.

“Sügisel, kui esimene jää tuli, sai ikka mõne lombi või koduse tiigi peal paar tiiru tehtud, aga sellega asi ka piirdus,” ütles Erich Valksaar.

Siis aga leidsid enam-vähem ühel ajal aset kaks sündmust: Adaverre rajati kiiruisurada ja Erich Valksaar jäi pensionile. Nii tekkisid korraga uisutamiseks vajalik aeg ja koht. Ning spordimehe hingega Valksaar ei jätnud võimalust kasutamata. Et uisutamispaus oli veninud väga pikaks, tuli alustada enam-vähem nullist.

“Aga mida rohkem sõidad, seda rohkem õpid ja seda paremini hakkab minema,” ütles Erich Valksaar.

Uisutamise ja rulluisutamise põhitõed ongi ta enda jaoks kogemuste põhjal ise avastanud. Ning mõlema ala üritustel kipub ta palju noorematele kandu näitama. Iseasi, kas nood nooremad taipavadki, kui soliidses eas konkurendile nad alla jäid: passiandmeid talle ju otsaette kirjutatud pole, silma järgi pakutakse talle aga eluaastaid kindlasti palju vähem. Vaatamata heale füüsilisele vormile tahaks eakas spordimees siiski just omavanustega võidu sõita, ent sageli peab ta võistlusjuhendist tulenevalt paarkümmend aastat noorematega rinda pistma.

Tõestad, et pole malts

“Tavaliselt tõmmatakse vanima võistlusklassi alumine vanusepiir kuuekümne peale, aga minu eas annab juba aastane vanusevahegi tunda,” ütles Erich Valksaar. “Tartu rulluisumaraton meeldibki mulle sellepärast, et seal on vanuseklassid ilusti viieaastaste vahedega ja isegi kaheksakümnestele on eraldi klass olemas.”

Uisu- ja rulluisumaratonid on Erich Valksaare meelest toredad selle poolest, et seal on palju rahvast koos ning kõik on kõigi suhtes sõbralikult meelestatud ja aitavad üksteist.

“Eelmisel Tartu rulluisumaratonil ütles üks noorem kaassõitja mulle tunnustavalt: “Sa oled üks kuradi kõva vanamees!” Kui mina selle peale tunnistasin, et tegelikult olen omadega hetkel üsna läbi, pakkus ta, et võtku ma tema tuulde. Ja nii ta vedaski mind tükk aega, kuni jõudsin oma grupile järele,” meenutas Erich Valksaar. Nii et eestlase lemmiktoiduks polegi alati teine eestlane, vähemasti mitte maratonirajal.

Eelseisev Tartu rulluisumaraton tõotab tulla põnev ka selle poolest, et sõidetakse mitte mööda ringi, vaid punktist A punkti B ehk Jõgevalt Tartusse.

“Kardirajal kuuskümmend ringi sõita on sellega võrreldes ikka väga üksluine tegevus,” ütles Erich Valksaar muiates. Pikad maratonidistantsid pakuvad muuski mõttes rahuldust.

“Kui ikka mitukümmend kilomeetrit rulluiskudel või uiskudel maha sõidad, siis tead, et oled midagi väärt, et pole päris malts,” ütles Valksaar.

Kiiruisutamine ja rulluisutamine on Valksaare sõnul mõlemad toredad alad, ainult et kui uisutades kukud, siis lohised lihtsalt natuke maad mööda jääd, aga kui rulluiskudega kukud, siis jääd paremal juhul ilma riietest ning halvemal juhul ka osast nahast ja lihast. Ning kukkumised on rulluiskudel sõites kerged tulema, sest iga teele jäänud kivike või liivakuhilake võib saatuslikuks saada. Ka vihmamärg asfalt on ohtlikult libe.

“Mina olen aja jooksul kahest dressist lahti saanud ja heast tükist põlvenahast ka,” ütles eakas spordimees. “Algajatel ma küll ei soovitaks ilma kiivri ning põlve- ja küünarnukikaitseteta rulluisurajale minna.”

Neil, kes Erich Valksaarega vaid põgusalt kokku puutuvad, jääb tema kõrge ea kõrval ilmselt märkamata ka asjaolu, et parema käelaba asemel on tal protees. See ilmneb siis, kui talle teretamiseks või õnne soovimiseks kätt pakkuda: ta ulatab vastu vasaku, mitte parema. Parema käega juhtus tal õnnetus kolmeteistaastaselt. Valksaare kodukandi metsades vedeles pärast sõda igasugust lahingumoona lausa riitade viisi.

“Üldiselt püüdsin ettevaatlik olla ja ohtlikke asju mitte puutuda, aga ükskord sai uudishimu minust võitu ja oligi õnnetus käes,” meenutas Erich Valksaar.

Karsklane “veinikülast”

Ehkki Valksaar on teinud ühe käega kaugelt rohkem kui paljud teised kahega, mõjutas poisikesepõlve õnnetus tema elusaatust omal moel ikka.

“Kui mõlemad käed terved oleksid olnud, oleksin võib-olla traktoristiks hakanud, aga selle asemel pidin õppima natuke teistsuguse ameti,” ütles Erich Valksaar.

Nii läkski ta Tihemetsa metsandust õppima ning metsamehe ametit pidas ta ühtekokku 42 aastat: algul oli mõnda aega Pajusi metskonnas abimetsaülem, siis pikka aega samas metsaülem ning kui see metskond 1997. aastal likvideeriti, oli veel lühikest aega uues Põltsamaa ühendmetskonnas metsnik.

“Minu istutatud metsa praegu juba lõigatakse,” ütles Erich Valksaar oma metsamehekarjääri pikkuse iseloomustamiseks. “Tõsi, omal ajal nii noore metsa kallale ei mindud, aga eks nüüd ole teistsugused tehnoloogiad: liimpuidu jaoks sobib ka peenem puu.”

Kui metsanduses Valksaare teeneid enam ei vajatud, asus ta edendama valla kommunaalmajandust. Kommunaalettevõtte juhi leib polnud kergete killast, sest toasooja tahtsid inimesed tarbida küll, aga mitte selle eest maksta.

“Kolhoos maksis omal ajal majandi töötajate kommunaalkulud kinni ja seepärast oli uutes oludes väga raske inimesi nende omast taskust maksmisega harjutada. Nii see firma meil pankrotti läkski,” meenutas Erich Valksaar.

Nurga küla teavad paljud seal tegutsenud veinitehase järgi. “Veiniküla” elanikul Erich Valksaarel kangema kraamiga sooje suhteid pole. Seda ta loomulikult teab, kuidas alkohol maitseb, aga see maitse pole talle kunagi eriti meeldinud. Veelgi ebameeldivam on tema meelest purjus seltskonnale sohvriks olla, aga just seda tööd on tal elus palju kordi teha tulnud.

“See on ju teada, et kui sa viina ei võta, siis pead teisi teenindama,” ütles Erich Valksaar. “Kui metsaülemate kokkusaamistel käisime, siis öeldi alati: “Ahah, sina viina ei võta, järelikult sõidad.” Aga kui kojusõidu aeg kätte jõudis, siis hakkas üks edasi-tagasi tuiamine: üks tuli autosse, siis tuli teine, siis läks esimene vaatama, miks ülejäänud ei tule, ning jäi ise tükiks ajaks kadunuks. Ning kui kõik autos olid, otsustati, et ei mindagi koju, vaid hoopis kuhugi mujale pidu pidama.”

Hea tervise on Valksaarele peale karskuse taganud ka see, et metsamehena on tal olnud rohkesti võimalust värskes õhus ja vabas looduses viibida. Jõe ääres kasvanuna armastab ta kalal käia, metsameheamet tõi hiljem juurde jahihuvi.

“Jahipidamine mulle nooruses üldse ei meeldinud, aga kui juba metsamees olin, tuli mul sellega tahes-tahtmata kokku puutuda ja peatselt hakkas see mulle endalegi üllatuseks meeldima,” ütles Erich Valksaar.

Karu ta lasknud pole, küll aga korduvalt karudega kohtunud. Kui ükskord suisa viie karu peale korraga trehvas (kolm neist olid pojad), siis mõtles esimese hooga, et ei lähe enam elu seeski metsa. Aga see tunne läks ruttu üle.

Tuleb sõita oma sõitu

Kui paljude eesti meeste jaoks on suur saavutus juba kaheksakümneaastaseks elamine, siis Erich Valksaar teeb selles vanuses veel poliitikat: ta on kolmandat koosseisu Pajusi vallavolikogu liige.

“Selleks, et otsused oleksid adekvaatsed, peab volikogus olema igasuguses vanuses inimesi ja igasuguste erialade esindajaid. Aga järgmistel valimistel ma siiski enam ei kandideeri, aitab mulle küll,” ütles Erich Valksaar. Ta möönis, et see pole sugugi hea, kui inimesel enam üldse mingeid kohustusi pole. Siis käib ta maha ega viitsigi lõpuks muud kui teleka ees lesida. Valksaarel endal ei tule kohustustest puudu ka siis, kui ta ükskord volikogust priiks saab.

“Abikaasa peab Põltsamaal rauapoodi ja saab kodus olla ainult pühapäeviti, nii et kodu korrasoleku eest vastutan rohkem mina,” ütles Erich Valksaar.

Vitaalne vanahärra on osalenud kõigil SEB Tartu rulluisumaratonidel. Ka Kalevipoja uisu- ja rulluisumaratonidel on ta alati kohal. Tihti läheb koos temaga rajale ka Tallinnas elav poeg Ülar, kes sai hiljuti viiekümneseks. Nii on see ka homme.

“Me ei lähe omavahel konkureerima. Nooremad võrrelgu oma võimeid ikka noorematega, vanemad vanematega,” ütles Erich Valksaar. “Maratonirajal ei tohigi minusugune liiga uljaks minna ja noorematega kaasa tormata, vaid tuleb omaenda võimeid tunda ja oma sõitu sõita. Ning tõrjuda peast mõte, et siit valutab ja sealt valutab, samuti küsimus, et mispärast ma üldse nii pika teekonna ette olen võtnud.”

Kui kaua ta veel pikki maratone sõita jaksab, ei osanud ta öelda. Hea meelega sõidakski ta mõnikord hoopis poolmaratoni, ent maratonide lühemad distantsid on tihti kas matka staatuses, st seal ei võistelda üldse või siis võisteldakse, aga ilma osalejaid vanuseklassidesse jagamata. Aga Valksaar tahaks ikka võistelda ning võimalikult  omaealistega.

Ta teab ka oma kohta maailma omaealiste uisutajate hulgas. Üks hollandlane peab nimelt kiiruisutamise maailma edetabelit (selle leiab internetiaadressilt www.SpeedskatingResults.com) ning Erich Valksaare nimi figureerib vanuseklassi 75+ mulluses tabelis 500 m distantsil 19. ja 1500 m distantsil 15. kohal. Tänavu oli ta 500 meetris 15. kohal.

“Sõitsin 1500 meetrit ka Adaveres ära, aga seda tulemust pole miskipärast kirjas. Kui tuleval talvel ka veel sõita jaksan, siis konkureerin juba 80-aastaste vanuseklassis. Kuus meest seal senini ainult oli, ma pretendeerin siis vähemalt seitsmendale kohale,” ütles Erich Valksaar.

Tänavune aasta on teatavasti Euroopas aktiivsena vananemise aastaks kuulutatud. Erich Valksaar on üks, kes sobib selle aasta mõtet illustreerima. 

Erich Valksaare CV

Sündinud 27. juulil 1932 Valgamaal Koorkülas

Lõpetanud 1953 Tõrva keskkooli

Lõpetanud 1956 Tihemetsa tehnikumi metsamajanduse alal

Töötanud 1956-1997 Pajusi metskonnas abimetsaülema ja metsaülemana

1997-1998 Põltsamaa metskonna metsnik

Juhtinud mõnda aega Pajusi valla kommunaalettevõtteid Vägari Elamu ja Pajusi Elamu

On olnud Pajusi küla RSN Täitevkomitee esimehe asetäitja, Pajusi vallavalitsuse liige ja alates 1999. aastast Pajusi Vallavolikogu liige

On Põltsamaa Jahiseltsi aseesimees ja Pajusi valla pensionäride eestvedaja

Perekond: abikaasa Juta, tütred Liia ja Evelin ning pojad Ülar ja Deivid; kuus lapselast ja üks lapselapselaps

2011. aasta veebruaris tunnistati Pajusi valla aukodanikuks 

Kõigile eeskujuks

Reet Alev, Pajusi vallavanem

Erich Valksaar on oma sportlike saavutuste poolest kõigile eeskujuks. Aasta läbi teeb ta Adavere rajal kiireid ringe — talvel kiiruiskudega, suvel rulluiskudega. Pärast järjekordse Kalevipoja uisumaratoni läbimist mulle, peaaegu poole nooremale esitatud heatahtlikule  küsimusele, et  mida ma seal rajal küll nii kaua tegin, ei osanud ma esimese hooga midagi vastata. Erichi arvates pole võistlustel vanuserühmade moodustamine iga kord mõistlik — tema, 80-aastane, peab tihti võistlema ühes grupis nelja-viiekümnestega.

Kauaaegse Pajusi metsaülemana on Erich Valksaar aidanud kaasa kohaliku kogukonna arengule. Ta on ka hea abikaasa, isa ja vanaisa ning on rajanud Nurga külla kauni maakodu.

i

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus