Kõrgkoolidesse astujate langetatud erialavalikud mõjutavad ka ühiskonna kui terviku heaolu. Riik on noorte eelistuste kujundamisel võtmas aina aktiivsemat rolli, kuid püsib lootus, et see end pikas plaanis Eesti majanduse jaoks ka ära tasub.
17. juulit ootasid ärevusega paljud gümnaasiumilõpetajad. Nimelt avaldasid mitmed kõrgkoolid siis oma vastuvõtunimekirjad. Lisaks ilmselgele tähtsusele isiklikus plaanis, on noorte erialavalik üks olulisemaid riigi majanduskeskkonna, heaolu ja konkurentsivõime mõjutajaid. Riikide konkurentsivõimet põhjalikult uurinud majandusteadlane Michael E. Porter on väitnud, et tänapäevases rahvusvahelises olelusvõitluses ei oma haritud rahvastik kui selline enam tähtsust, sest see on olemas paljudes riikides. Küll saavad riigid üksteist konkurentsis edestada, kui keskenduvad teatud valdkondade eelisarendamisele. Nii on viimaste aastate jooksul püüdnud Eesti riik aina jõulisemalt suunata noorte valikuid loodus- ja täppisteaduste ning tehnoloogiavaldkonna (LTT) poole, rõhutades eriliselt IT- ja insenerierialade tähtsust.
Kuidas on riik püüdnud erialavalikuid mõjutada?
Varasematel aastatel on riik püüdnud noorte valikuid kujundada peamiselt kõrgkoolidele esitatava koolitustellimuse abil, mis nägi ette, kui palju tudengeid teatud erialadel lõpetab. Kahjuks olid püstitatud eesmärgid sageli liialt ambitsioonikad ja koolidel ei õnnestunud piisavalt huvitatud tudengeid leida. Viimastel aastatel on riik püüdnud gümnaasiumilõpetajate asemel mõjutada nooremas eas õpilasi, kombineerides nii pehmemaid kui karmimaid meetodeid. Toetatud on loodus- ja täppisteadustega seotud huvitegevusi, sponsoreeritud teadussaateid televisioonis (näiteks Rakett 69), kuid kehtestatud on ka kohustuslik matemaatika riigieksam, mis on tehniliste alade õppimisel eelduseks. Viimase uuendusena meelitab riik tudengeid tehnika- ja tehnoloogiaerialadele 160eurose toetusega, mida saavad uuest õppeaastast taotleda 86 “nutikal” erialal tudeerivad üliõpilased.
Kuidas on vastuvõtunumbrid muutunud?
Muutuste tõttu rahvastikupüramiidis on kõrgkoolis õpinguid alustanute arv alates 2008. aastast pidevalt vähenenud. Võrreldes kümne aasta taguse ajaga, asus eelmisel sügisel kõrgharidust omandama üle 6000 noore vähem. Samas ei ole negatiivne trend demograafias kõiki erialasid sarnaselt mõjutanud. Näiteks on arvutiteaduste alal haridust omandavate noorte arv jäänud pea samaks, kuid sotsiaal- ja käitumisteaduste valdkonnas õpinguid alustanute arv on vähenenud pea kolm korda. Osakaaluna kõigist kõrgharidusse vastuvõetutest on IT-valdkonna esmakursuslaste arv tõusnud pea kaks korda. Tehnikaalade, mille alla kuuluvad mitmed insenerierialad, populaarsus on kasvanud aeglasemalt, kuid jõudnud siiski 8 protsendini kõigist vastu võetud üliõpilastest.
Kas eelistatud erialad on noore jaoks tasuvad?
Teadus ja tehnika võivad kõlada küll erialana uhkelt, kuid töötaja jaoks on väga oluline ka palganumber, mida ametis teenida võib. Haridusministeeriumi, maksuameti ja statistikaameti koostöös on viimastel aastatel avaldatud andmeid koolilõpetajate palkade kohta, mis selles küsimuses selgust toovad. Vähemalt arvutiteaduste ja tehnikaalade puhul on lõpetajate sissetulekud väga head. 2013. aastal teenisid nende õppealade lõpetajad vastavalt 1683 ja 1413 eurot, mis ületas märkimisväärselt kõrgkoolilõpetajate keskmise (1162 eurot). Eesti mõistes kõrget palka, üle 1400 euro, teenisid ka transporditeenuste (logistika), õiguse ja turvamise (peamiselt sisekaitse erialad) õppealadel kõrghariduse omandanud. Seevastu samuti riigi poolt eelistatud loodus- ja täppisteaduste alla kuuluvad füüsikalised loodusteadused ning bioteadused jäid keskmise palga poolest enamikele erialadele tublisti alla.
Kas erialade eelistamine on Eestile tasuv?
Olenevalt maailmavaatest, tõlgendatakse riigi sekkumist erialavalikusse erinevalt. Need, kes pooldavad riigi laiemat sekkumist majandusse, leiavad, et tänane süsteem on liialt leebe, riik peaks selgelt ütlema, mida õppida, ja tagama ka töökoha. Veendunud liberaal leiab aga, et riik ei tohi kuidagi üksikisiku otsustusõigusse sekkuda ja küll turg asjad paika paneb. Nagu alati, on tõde ilmselt kuskil vahepeal. Soovides pakkuda tasuta kõrgharidust ja seda samal ajal mitte reguleerides, saame hulga inimesi, kes asuvad erialase töö nappusel tööle muus ametis. Viimane ei ole alati halb, kuid kui arstist võib saada hea ametnik, siis vastupidine stsenaarium on kvalifikatsioonibarjääri tõttu välistatud. Nii võib ühiskond ilma jääda ametite esindajatest, kes aitavad enim riigi rikkust kasvatada. Sekkumise vastuargumendina näeme, et erinevalt Michael Porteri soovitusest leida oma nišš, spetsialiseerub suur osa riikidest „nutikalt“ täpselt samadele valdkondadele. Samuti ei taga hulga kvalifitseeritud inseneride koolitamine nende panustamist Eesti majandusse – atraktiivseid tööstusettevõtteid ei ole siin üleliia ja konkurents säravate peade nimel on ülemaailmne. Vaadates lisandväärtust, mida edukad IT- ja tööstusettevõtted Eestile toovad, tundub, et riiklik õnnemäng on siiski seda väärt.
MIHKEL NESTOR, SEB majandusanalüütik
