Detsembri teisel nädalal kiitis riigikogus ülekaaluka häälteenamusega heaks erakorralise pensionitõusu seaduse. Pensionitõusu poolt hääletas 88 saadikut, erapooletuid ei olnud, vastu oli üks – Jürgen Ligi Reformierakonnast. Riigikogus näeb harva sellist üksmeelt.
Mina tervitan erakorralist pensionitõusu, mida eeskätt valitsuserakonnad kasutavad kohalike valimiste eelses kommunikatsioonis tõhusalt ära. Seda enam, et vaatamata viirusest tingitud majanduskriisile leiti selleks raha.
Samm õiges suunas
Valimiskampaania ilusate sõnade kõrval eksisteerib ka tegelikkus, mis ei ole nii ilus. Ma olen kõigiti nõus oma hea kolleegiga riigikogu väliskomisjonist, Mihhail Lotmaniga, kes ütles hiljuti usutluses Maalehele: „Nüüd juba varsti kolm aastakümmet on Eesti valitsus, Eesti ühiskond püüdnud näida parem, kui ta tegelikult on.“ See on tõesti nii.
Taasiseseisvumisele järgnenud kümnenditel on Eesti riik suuresti keskendunud majanduse ja riiklike institutsioonide taastamisele ja ülesehitamisele, iseseisvuse kindlustamisele ja lääne institutsioonidega integreerumisele. Üldjoontes on suund olnud õige, kuid elu on sageli vastuoluline.
Peaaegu pool kõigist Eesti eakatest ja kolm neljandikku üksinda elavatest eakatest elab vaesuses. Nad ei ole alla suhtelise vaesuse piiri langenud ühtäkki, ootamatult, näiteks praeguse kriisi mõjul. Küsimus on: kaua veel?
Pensionitõus on samm õiges suunas, kuid sama seaduseelnõu seletuskiri tõdeb, et eakate suhteline vaesus väheneb selle 16-eurose pensionitõusu tulemusel vaid pisut üle protsendi. Kindlasti ei saa öelda: „Tehtud!“ Siit tuleb edasi minna. Pensionid peavad tõusma, kuid me ei tohi unustada ka teisi eakate jaoks kriitilisi valdkondi: arstiabi, sotsiaalteenuseid, aga ka maksupoliitikat.
On arusaamatu, miks Eesti riik kogub keskmiselt pensionilt tulumaksu. 2016. aastal ametisse astunud valitsus, kuhu kuulusid ka sotsiaaldemokraadid, tõstis tulumaksuvaba miinimumi 500 euroni. Aga see oli neli aastat tagasi. Keskmine pension peab saama tulumaksuvabaks, kuid veel parem on, kui lisaks sellele kehtestame ülejäänud Euroopa eeskujul tavapärase klassikalise astmelise tulumaksu, mis kohtleb õiglaselt ka töötavaid pensionäre.
Inimestele valmistab suurt muret hooldekodu koha maksumus, kuid mitmel pool tõusevad uuel aastal ka hooldekodude tasud.
Eesti tervishoid on kõrgel tasemel tänu pühendunud tervishoiutöötajatele, kuid tuleviku kohal on üha tumedamad pilved. Õdede palgad on madalad, arste ei ole piisavalt.
Kõige halvemas seisus on sotsiaalteenused. Eakad ja nende lähedased, kes vajavad toimetulekul abi, on sageli abitus olukorras. Lood, mis nad räägivad, on südantlõhestavad.
Tunnistagem, et kohati ei soovita sotsiaalküsimustega ka piisavalt tõsiselt tegeleda. Poliitilisel tasemel ja eriti valimiste eel on lihtsam keskenduda pilkupüüdvamatele asjadele.
Üleriigiliselt on aga nii pensionite kui tervishoiu ja sotsiaalteenuste tasemete tõstmisel peamiseks takistuseks rahapuudus, mis on seotud maksu- ja rahanduspoliitikaga.
Me võrdleme ennast Põhjamaadega ja see ongi õige. Usun, et paljudel oli taasiseseisvumise ajal silme ees Soome eeskuju koos lootusega, et oma saatust ise kujundades hakkame elama nagu soomlased ja rootslased.
Liigume teises suunas
Siin peame aga ausalt vaatama OECD võrdlusandmeid meie maksutasemete kohta ning tõdema, et Eesti ei suuda mitte mingil juhul tagada sama häid ja kättesaadavaid avalikke teenuseid, kui meie maksukoormus on Põhjamaadest märkimisväärselt madalam. Praegu liigume teises suunas – meie maksukoormus langeb järgmisel aastal. Õhuke riik ei suuda tagada elamisväärset pensioni.
See ei tähenda, et peaksime Eesti inimeste sissetulekuid veel kõrgemalt maksustama. Vastupidi. OECD on meile selgelt soovitanud langetada tööjõumakse ja kaudseid makse (käibemaks, aktsiisid) – ja mõelda varamaksudele. Ja kahtlemata vajab Eesti hoolduskindlustust.
Eesti vasakpoolsetel tuleb nende teemadega veel julgemalt ja kindlamalt tegelema. Pikalt Eestis valitsenud neoliberaalne ideoloogia on kriisis. Paremäärmusluse pakutav alternatiiv võib tunduda osale ühiskonnast paeluv, kuid parempoolsed ei suurenda ühiskonna sidusust ega vähenda ebavõrdsust, pigem vastupidi. Küsimus on selles, kas vasakult suudetakse pakkuda konkureeriv visioon, mis on positiivne, usutav ja teostatav. Selle visiooni oluliseks osaks peab saama jätkusuutlik ja väärikat vanaduspõlve võimaldav pensionisüsteem.
Raimond Kaljulaid, riigikogu liige, sotsiaaldemokraat
