Eriti käib see võimulolijate kohta.
Keskerakonna ja Rahvaliidu kesksuvine ülemeelikus muutus vahetult enne valimiskogu valuliseks ja eesmärgistamata ähvardamiseks. Allasurutud äng ilmes isegi veel pärast Estonias toimunud sündmusi ja leidis ajakirjanduses äramärkimist.
Kahe valitsuspartei kokkulepe tõi kaasa paljude poliitiliselt passiivsete inimeste ärkamise. Selle ilmekaks näiteks oli kaheksakümne kultuuritegelase kiri. Nende avaldus oli protest Eesti ühiskonna võimaliku sulgumise vastu.
Sama suundumust kritiseeris Riigikogus oma aastaettekandes õiguskantsler Allar Jõks. Ta tõi välja, et see, mida otsustatakse kuskil parteikontorites, võib olla kasulik kellegi erahuvidele, aga enamasti töötab see vastu avalikkuse vajadustele ja soovidele.
Keskerakonna muutumine viimatiste sündmuste taustal pole võimalik ega vajalik. Piisav hulk stammvalijaid usub oma liidri eksimatusse ja kel see usk puudub, see võib lihtsalt vaiki olla.
Hoopis teine olukord on kujunenud Rahvaliidus. Panus ühele kaardile, soov jääda presidendiparteiks viis neid sobingusse liiga tugeva partneriga. Nüüd ei jää maaerakondlasetel muud üle, kui järsult Keskerakonnast kaugeneda või tsentristide hulgas lahustuda. Kusjuures otsused tuleb teha kiiresti, sest valimised on poole aasta pärast. Mõtlemisaja võtmine võib tähendada Koonderakondliku saatuse valimist, st poliitikamaastikult kadumise võimalust. Reformierakonna olukordki pole vahetult enne valimisi suurt kiita. Kuigi avaliku arvamuse uuringud näitavad jätkuvalt häid protsente, võib see kiiresti kevadise lumena sulada. Piisab, kui jätkatakse samaaegset mitme tooli peal istumist. Olles ühes valitsuses Keskerakonna ja Rahvaliiduga, aga mehkeldades presidendivalimistel opositsiooniga, ei jäta nad eriti usaldusväärsete poliitikute muljet. Reformikad on ehk tunnetanud Keskerakonna ja Rahvaliidu võimalikku lüüasaamist kevadistel valimistel ja sätivad ennast juba uue võimuliidu partneriteks. Võimulolijad on sunnitud tegema kiiresti teatud otsuseid.
Sama kehtib tegelikult ka opositsioonierakondade kohta. Keerulises seisus on sotsiaaldemokraadid. Lääne-Euroopale sarnast tugevat ideoloogilist positsiooni pole meie sotsid suutnud Eestis saavutada.
Toomas Hendrik Ilvese suundumisega presidendiametisse kaob võitlusväljalt nende suurim häälemagnet. Uute loomiseks aga aega napib. Kui just midagi erilist välja ei mõtle. Isamaa ja Res Publica Liidul on tuli takus peaministrikandidaadi väljasõelumisega. Mida kiiremini see toimub, seda paremat tulemust võivad nad valimistel oodata. Kõigil erakondadel on vaja kiiresti lahendada erinevaid ülesandeid. Tähtsaid, sest neist oleneb kevadiste parlamendivalimiste tulemus. Eelnevale toetudes võib kindlalt väita, et tuleb huvitav poliitikasügis. Kui ainult inimeste hiljutine poliitikahuvi tõus säiliks, siis tullakse
kevadel ka valima. Eesti ei tohi muutuda kodanikele igavaks ja suletuks. Lõpuks üks mälumängu küsimus. Kes oli see meie tuntud poliitik, kes ennustas mõned aastad tagasi, et Eestist saab varsti igav Põhjamaa? Vastused saatke toimetusse. Vähemalt praegu meil veel igav ei ole.
ANDRUS VILLEM,
kolumnist
