30. august 1983
…
(Pajusi kolhoosis) jääb tee äärde põld, kust vili juba lõigatud. Kurb ja ilus pilt. Traktor on tõmmanud kitsa musta vaoriba otse kollase põllu keskele. Nüüd sätib ennast jälle vaole. Sinnasamasse, kust korra juba küntud. “Maa on nii kõva, et tuleb teist korda üle künda.” Tõepoolest, maa on sile ja kõva nagu tantsuplats. Eks ikka põuast, millest muust. /…/ Kui kohe vihma ei tule, närtsitab peagi ka kartulipealsed ja siis jäävad mugulad õige väikeseks. Vilja aga vaata et pole vaja kuivatadagi. Halval asjal oma head küljed ka.
..
Teede äärest vaatab igalt poolt vastu hetke probleem number üks – koristamata põhk. Ka Pajusis sai pallinöör heinaajaga otsa. See on jälle iseenesest hea asja – loodetust suurema heinasaagi – halb külg.
Küllap seda nööri kusagil on ka, kusagil, kus seda hoopiski ei vajata. Ainult et sinna, kus teda hädasti vaja oleks, ta nii kiiresti ei jõua.
Täpselt samasugune lugu on näiteks masinate varuosadega.
…
Inimesi ja autosid on täna vähe näha. Vabal päeval, liiatigi laupäeval, millal poed lahti, on paljud läinud kaubareisile. Kooliaeg hakkab kätte tulema, vaja koolilapsed riidesse ja koolikotid täis panna. Nüüd ju uus koolivorm ka. “Selle uue koolivormiga juhtus meil niisugune lugu, et kevadel jätsime ta ostmata. Mõtlesime, et tüdruk suve jooksul kasvab veel. Nüüd, kui otsima läksime, polnudki enam õiget suurust. Peab vist vana ostma, sest poest öeldi, et enne uusi juurde ei tehtagi, kui vanad on otsas.”
Heino Truu enda koolitee sai otsa EPA lõpetamisega 18 aastat tagasi. Tööle suunati ta Rakvere rajooni Triigi sovhoosi. 1973. aastal tuli Maarjast pärit mees kodule lähemale, Pajusisse.
…
Kui kaadri kohta küsin, ütleb aseesimees ainult ühe lause: “20 traktoristi võtaks kohe juurde. Siis saaks esimesele kolmandikule natukenegi puhkust anda.”
Sellest maagilisest esimesest kolmandikust olen varemgi kuulnud. See on kolmandik parimaid mehhanisaatoreid, kes teeb ära vähemasti kahe kolmandiku töö. /…/ Töö tehakse ära, mehed saavad kena palga ja preemiad, kiidetakse veel peale selle. Meeste füüsilist ja moraalset kulumist ei anna aga millegagi kinni maksta.
…
Ring on ümber saanud. Nüüd on selge, kusmaal kusagil tööjärg.
…
RIINA PAULUS, “Majandile ring peale”
1. september
Kella viie ajal tulevad tööle kõige varajasemad – need on piimaringile sõitjad. Järgmine on võimeister, kes harilikult poole kuueks tuleb. Poole kaheksa ajal hakkab piima vastuvõtt, siis jõuavad kohale ka teised ning töö võib täie hooga alata. Nii on piimakombinaatides ikka, päeva valimata, sest ega lehmad ainult tööpäevadel lüpsa.
…
Saime ümber kriitvalged kitlid ning tegime Rosa Raa ja Mati Barbo saatel tsehhile tiiru peale. Igas ruumis isevärki masinad ja mürinad, vannid, torud ja manomeetrid. Kõik selle heaks töötamas, et viimases ruumis võidaks suure labidaga hiigelkärust tõsta võid viimasesse masinasse, kust ta pakituna juba kastidesse pannakse.
…
Lõpuks tasub mainida veel seda, et Tartu Piimakombinaadi sisemises sotsialistlikus võistluses on selle aasta kahes esimeses kvartalis seitsmest tsehhist esikohal Jõgeva.
VAIKE KÄOSAAR, “Või valmib Jõgeval”
***
Arusaamine, et kartul pole lihtsalt kartul, ja et kartuleid on eri sorti, jõudis minu ajudesse siis, kui kuulsin isa-ema rääkivat: “See ‘Jõgeva kollane’ on ikka see kõige parem kartul.”
…
Küllap ongi Jõgeva nimi maailmas kõige kaugemale jõudnud tänu sordiaretusjaamale. Täna möödub sada aastat ’Jõgeva kollase’ aretaja Julius Aamisepa sünnist.
Istume Jõgeva sordiaretusjaama teadurite Valve ja Mart Jaaguse elutoas. Minu jaoks on välja otsitud Heino Kiige monograafia „Dr Julius Aamisepa teaduslikust pärandist”, mille tiitellehel pühendus: “Kaasvõitlejale EPA päevilt, Valve Aamisepale-Jaagusele autor”. Ja mitu paksu musta kladet, mis täidetud Julius Aamisepa ühtlase, ilusa käekirjaga. Oma päritolust, lapsepõlvest, tähelepanekutest looduse kohta, esimestest katsetest, tegevusest põllumajandusseltsides. Nii et Julius Aamisepa jälgi mööda ajas tagasi minna ei ole kuigi raske. Tee on käija poolt hästi sillutatud.
…
Küsin Valve Jaaguselt, mis ajast tema oma isa tööd märkama hakkas.
“Ta sundis meid seda märkama. Ja üsna varakult. Aias oli ju abi tarvis. /…/ Ta püüdis võimalikult täpselt materjali uurida. Oli vaja lugeda seemneid marjades, herneid kaunades, panna kirja andmeid marjade mahlakuse, kesta paksuse kohta, külvata välja seemikuid.
Poisid olid kärmemad, nemad said kiiremini plehku… aga mulle need tööd isegi meeldisid.”
Aamisepa täpsust ja nõudlikkust iseloomustab üks lugu kodanliku Eesti ajast, mis kirjas Kiige monograafias.
Kord külastanud minister Jõgevat ning käinud vaatamas ka aretus- ja katsepõldusid. Mööda minnes võtnud ta aretusaiast herne küljest kauna, et herneid maitsta. Julius Aamisepp läinud seepeale enesest välja, ja olles öelnud mõned kõvad sõnad ministri aadressil, võtnud selle käest kauna ja sidunud nööriga sama taime külge tagasi. On ju sordiaretustöös tähtis teada täpset kaunade arvu ja saagi suurust igalt katsepõllul kasvanud taimelt.
…
Aamisepa kohta räägiti, et ta tunneb isegi pudru seest kartulisordi ära.
“Nojah, isa olnud kunagi ühes taluperes külas. Seal pakutud kartuliputru ja küsitud siis, et mis sorti kartulitest see keedetud on. Isa aga teadis suurepäraselt, missugust kartulit kusagil Eestimaal kasvatatakse, ja pakkus sealkandis levinumat – ‘Odenwaldi sinist’. Trehvas õige olema. Küll kõik imestasid!”
Valve Jaagus, see, kes isale kõige rohkem “pihku jäi”, on jäänud isa tööd kõige otsesemalt jätkama. Poeg Ilmar Aamisepp tegeleb meil vabariigi agraartööstuskoondise aseesimehena kõige laiemate põllumajandusprobleemidega.
…
Selles toas, nendes inimestes ja küllap kogu sordiaretusjaama teadustöös elab edasi Aamisepa vaim.
…
RIINA PAULUS, “Üks vaikne külvaja”
