Mis Teid täna Jõgevale tõi ja kui sageli siin käite?
Viimastel aegadel üsna sageli. Jõgeva linnas ja ka maakonnas. Täna on mul siin üks koosolek. Aga ma kasutan juhust, et tänada siinseid inimesi, kes valimistel mulle oma hääle andsid. Loodan ka edaspidi oma valijatega kohtuda, sest kavatsen Jõgevamaal sageli käia.
Kuidas Teie esimesed tööpäevad on möödunud?
Osaliselt töiselt, aga me oleme veel n-ö ooteseisus, sest kolm Riigikogu liiget on Euroopa parlamendi liikmed. Nad soovivad Riigikogu liikme volitused lõpetada, kuid Riigikogu juhatus ei saa Riigikogu liikmeks valitud inimest vabastada enne, kui ta on andnud ametivande. Ainus võimalus selleks on antud Riigikohtule, kes praegu küsimust arutab ja seetõttu ei saa me veel panna paika oma komisjone. Läbi alatiste komisjonide aga hakkab alles õige Riigikogu töö peale.
Amet on Teile tuttav, üllatusi ei ole.
Eks üllatusi tuleb alati.
Olete ajakirjanduses öelnud, et Riigikogu on Teile erakonnast tähtsam.
Minu ütlust on ebatäpselt võimendatud, ma rääkisin kolmest asjast: riigist, erakonnast ja inimesest. Kõige tähtsam nendele inimestele, kes tulevad Riigikokku, peab olema riik, sest nad vastutavad riigi eest. Alles siis tuleb erakond ja kõige viimsena inimese enda huvid.
Kas erakond on andnud Teile vabaduse, et võite Riigikogu esimehena tegutseda oma südametunnistuse järgi, või toimib fraktsiooni poolt ka mingi diktaat?
Selle vabaduse on andnud mulle põhiseadus.
Kas teil on eeskujusid poliitikas väljaspool Eestit?
Winston Churchill.
Aga kaasaegsetest? Või näiteks Euroopa naispoliitikute hulgas?
Hämmastavalt kena ja huvitav inimene on Tarja Halonen. Väga head kontaktid on mul olnud Björn von Sydowi ja Paavo Lipponeniga. Huvitav oli ka kohtumine Austria spiikri Bernhard Kohliga, kes on hariduselt väga kõrgel tasemel jurist, teaduste doktor.
Kas Te olite tõesti valmis Eesti presidendiks saama või oli see mingi mäng?
Loomulikult. Ma ei mängi kunagi.
Paljudele inimestele jäi mulje, et mitte Teie ei mänginud, vaid Teiega mängiti.
See, et me mõlemad Toomas Hendrik Ilvesega jõudsime lõpusirgele ja saime väga head tulemused Riigikogus, näitas, et ei tehtud nalja. Ma pean seda väga tähtsaks, et mõnikord on vaja ka alternatiivset kandidaati. Oluline on ka see, et me peame juba jõudma selle tunnetuseni, et Eesti riigis võib olla ka naispresident. Keegi peab ju alustama.
Äkki just seepärast eelistatigi Ilvest Teile, et olete naine? Kas olete mõnikord tundnud, et naistesse suhtutakse eelarvamusega?
Ma olen oma elus väga kõrgeid kohti saavutanud ja pole seda tundnud.
Kas Eestis on naisi poliitikas liiga vähe, palju või parasjagu?
Arvuliselt võiks Riigikogus naisi ehk olla 40. Meie naised on väga edukad, aga samas liiga tagasihoidlikud, sageli seavad nad oma lati väga kõrgele.
Ei maksa unustada, mis ühiskonnast me tuleme. Pikka aega sattusid naised poliitikasse puhtal kujul kvoodi alusel. Nõukogude ajal ju nõuti, et olgu olla nii palju noori, nii palju naisi jne. Me ei ole veel harjunud, et kõik need asjad võiksid kulgeda päris normaalselt, aga mina, kes ma olen igasuguste kvootide vastane, olen küll täiesti veendunud, et normaalne jaotus tekib meil kunagi kindlasti loomulikul teel. Ehk võtab see natuke rohkem aega, aga siis me tunneme, et oleme võrdväärsed.
Te jõudsite poliitikasse küllaltki hilja. Miks?
Mul oli väga põnev elu teadlasena. Siis aga hakkasin vaatama, et Eesti poliitikud mõtlevad väga lühiajalise perspektiivi peale. Minule kui astronoomile on suured kaugused väga südamelähedased. Tundsin, et on vaja inimest, kes hakkaks rääkima pikemast perspektiivist, näeks kaugemale ette, mõtleks sellele, milline on hariduse tulevik 10-15 aasta pärast. Kui praegu midagi teha, siis tulemusi otsekohe ei saagi olema, kasu võib näha alles 15 aasta pärast.
Miks just Res Publica?
See oli uus erakond. Tundus, et seal on palju uusi ja huvitavaid mõtteid. Mulle ei pakkunud huvi vanad erakonnad, ma ei olnud nendega tõsiselt tegelenud ja ma tundsin, et nende noorte inimestega on päris huvitav.
Tahtsite uut ja nüüd olete lõppkokkuvõttes sattunud kõige vanemasse erakonda. Kas liitumine oli pettumus?
Ei, mitte mingil juhul. Oli selge, et parempoolsed erakonnad pididki liituma, sest Eesti on väike ja me ei saa omada mitut sama maailmavaatega erakonda. Sellel pole mõtet, et kaks parempoolset konservatiivset erakonda tegelevad teineteiselt valijate äranäppamisega, see ei vii ju kuhugi.
Tunne Kelam on rääkinud, et Euroopa parlamendis ollakse maailmavaates kindlamad kui meie rahvusparlamendis. Mis ikkagi ühendab meil rahvuslikke konservatiive ja sotsiaaldemokraate, nad ei peaks ju olema ühes paadis?
Eesti sotsiaaldemokraadid pole nii hirmsalt vasakpoolsed ju kunagi olnud. See sõna lihtsalt tuletab meile liiga kaua sotsialismi meelde, seepärast nad ka alles hiljuti võtsid kasutusele õige nime.
Sotsiaaldemokraatide programm on küll tugevalt sotsiaalne, ma võib-olla tahaksin neile mõnes küsimuses osaliselt vastu vaielda, sest ma olen inimene, kes mõtleb, et näljasele inimesele tuleb anda õng, mitte sööta teda kalaga.
Aga meie sotsidel on ikka läänelik sotsiaaldemokraatlik vaade. Pealegi on konservatiivid ja sotsiaaldemokraadid ka Saksamaal koos ? ilmavaatelised lõhed pole nii suured, et mingid seisukohad oleksid täiesti vastupidised.
Ka enne europarlamendi valimisi olid Isamaaliit ja sotsid suured sõbrad, samal ajal kui Res Publicaga ei oldud eriti lähedased. Kas see pole mitte näide semukapitalismist Eesti moodi?
Ei ole siin mingit semukapitalismi, seda mõistet küll pole vaja sisse tuua! Tuleb rääkida hoopis sellest, mis on meile esmatähtsad küsimused!
Riigi ja rahva ellujäämiseks on esmatähtis see, et meie rahva iive tõuseks. Kõik saavad ju aru, et kui rahvast ei ole, pole ka riiki.
Kuidas panna sünnitama need, kellel sünnivad terved, toredad ja andekad lapsed, sest neid vajab Eesti kõige rohkem?
Eks vanemapalk, mille seadis sisse eelmine Riigikogu, olegi mõeldud selleks, et hakkaksid sünnitama edukad ja vastutustundelised naised. On oluline, et töötavad naised tunneksid riigi hoolitsust. Siin on meil erimeelsus sotsidega, kes soovivad kõiki toetada ühtemoodi. Meie tahaksime, et lapsi saaksid rohkem need pered, kes oma lapsed ka hiljem ise üles kasvatavad, mitte ainult ei sünnita neid. On ju teada, et kui kõik naised saaksid ühtlase kõrge aastase emapalga, sõltumata nende sissetulekust, siis tekiks naisi, kes hakkaksid lapsi lihtsalt raha pärast tootma.
Praegune emapalk on väga positiivne. Mida rohkem saab naine olla kodus, aasta või poolteist, koos oma väikse lapsega, saades oma varasemat palka edasi, seda kindlamini ta ennast tunneb, see loob väga olulise turvatunde, et ühiskond on mõelnud tema peale.
Pole olemas niisuguseid meetmeid, mis annavad tulemuse üleöö. Keerulisemaks teeb olukorra seegi, et kogu läänemaailmas on tugevasti muutunud pere mudel. Kui minu nooruses oli vabaabielu veel tohutu erand, siis nüüd kuuleme, et üle 50% lapsi sünnib vabaabielusuhtest. Kui naine omab ühte last, kas ta riskib siis vabaabielus olles teist ja ka kolmandat last saada?
Olen sellest rääkinud Portugali suursaadikuga, kes ütles, et neil on juba seadustatud, et kui inimesed on elanud koos kaks aastat, siis hakkavad neile kehtima sellised õigused, nagu nad oleksid abielus.
Muuseas, esmaspäeval oli Tallinnas nii sümpaatne vaadata, et inimestest, kes tahtsid oma abielu registreerida 07.07.07., tekkis lausa saba.
Viimasel ajal on palju juttu olnud koolivägivallast ja sellest, et jõud kulub probleemsetele lastele ning kõige tavalisemad lapsed jäävad tähelepanuta.
Kaitset vajavad kõik lapsed. On väga positiivne, et laste õigustele suurt tähelepanu pööratakse. Kuid negatiivne pool on, et me pole suutnud lastele selgeks teha, et õiguste kõrval eksisteerivad nende jaoks ka kohustused.
Mis aga puudutab koolivägivalda, siis ma usun, et see lahendatakse kõige paremini õpilaste endi abil. Kui olin esimest korda Riigikogu esimees, oli ka koolivägivalla probleem üleval. Ühele noorte endi korraldatud küsitlusele, kus tunti huvi, kes peaks koolivägivalla lahendama, vastasid õpilased kõige sagedamini, et nemad ise.
Oleks positiivne, kui koolis loodaks õpilaste endi poolt selline õhkkond, et vägivallatsejaid taunitaks, see aitaks palju paremini kui mingisugune ministri käskkiri.
Vägivald tuleb tihti ka kodust. Ka kodudest, kus inimesed on küll materiaalselt kindlustatud, kuid emal ja isal pole enam oma laste jaoks aega. Olin täielikus hämmingus, kui kuulsin siinsamas Jõgevamaal näidet, et mõlemad vanemad on läinud Soome tööle ja 13-aastane poiss kantseldab oma väiksemat õde ja venda. Kas ikka mõlemad vanemad on sunnitud Soomes tööl käima ?
Jah, minu meelest ei peaks emad üldse tööl käima.
Selleks me olemegi seadnud Elle Kulli eestvedamisel sisse suurte perede emapalga. Kui peres on 7 või 8 last, siis ema tõesti ei pea tööl käima. Tõsi, see palk võiks olla veelgi suurem, et ema tööd väärtustada.
Kuidas Te suhtute eesti rahvasse? Rääkige rahvast.
Väga hästi. Ma olen ju eestlane. Eestlane on võib-olla olnud küllaltki eraklik, seda näeme, kui vaatame, kuidas talud on ehitatud üksteisest kaugele. Me oleme niisugused isepäised iseolijad, selle eest aga ka kõvad töötegijad, mõnikord lausa töönarkomaanid.
Teisalt, eks meie hulgas on ikka palju seda Pearu ja Andrese konflikti.
Mainisite enne vaid skandinaavia poliitikuid. Kas Eesti ei peaks rohkem sammuma koos Lätiga?
Mul pole midagi Läti ja Leedu vastu, aga tuleb aru saada, et me oleme küllaltki erinevad. Vähemalt minu jaoks. Oma teadlasepõlves, iga kord kui sõitsin Soome, oli mul tunne, et olen kodus. Ma ei ole kunagi sellele mõelnud, et me Lätiga koostööd ei tee. Teeme ju piisavalt.
Mida arvate sellest, et Lõuna-Eesti jaoks on tõmbekeskuseks kujunemas Riia. Näiteks on sealsest lennujaamast palju parem igale poole pääseda.
Ma olen liiga palju aega oma elust kulutanud lennujaamades! Muidugi, kui kusagile on Riiast parem lennata, siis miks mitte. Ma siiski arvan, et ka Tartu peaks suutma omada vähemalt pisikest lennujaama, kust saaks lennata Tallinna, Helsingisse ja Riiga. See lahendaks lõunaeestlaste jaoks paljud probleemid.
Mida te viimati teatris vaatasite?
?Saalemi nõidu?. See on lugu sellest, kui ühes inglise külas nõiaprotsesse peetakse.
Kuidas on nõiaprotsessidega meie päevil?
Tänapäeva nõiaprotsessid ei käi nii füüsiliselt, aga inimest võib hävitada ka vaimselt. Seda oskas väga hästi teha Stalin. Tänapäeva Eestis ma ei hakkaks paralleele tõmbama, aga loomulikult saab korraldada kampaania, kus inimene ära nullitakse ja tal on väga raske kui mitte võimatu selgitada, et ta pole sellega seotud või on süütu. Arvatakse ikka, et kus suitsu, seal tuld.
Kelle peale Te loodate raskel hetkel? Jumala, saatuse või iseenda?
Jumal on mulle kui astrofüüsikule kaugeks jäänud. Saatuse peale on ka raske loota. Loota saan ikka iseenda peale.
JAANIKA KRESSA
