Üle Männikjärve lõunaosa kulgeb kunagine Eestimaa ja Liivimaa kubermangu piir. See oli väga oluline joon, millest ühel pool kehtisid ühed ja teisel pool teised seadused aastasadu. Tänapäeval ei oma see piirilõik enam tähtsust. Loode poole, Linnusaare raba põhjaosas, Põltsamaa jõel ja Toodiksaare raba lääneserva mööda jätkunud piir on püsinud samal kohal veelgi kauem — eestlaste ristiusustamise eelsete sõltumatute maakondade aegadest ehk 13. sajandist siiamaani. Umbes 15 kilomeetri pikkune piir Endla soostikus on trotsinud kõiki riiklikke ja administratiivseid muudatusi ning eraldab praegugi maakondi, valdu, metskondi, külasid. Üle 700 aasta on loodusmaastik hoidnud inimestevahelist piiri, sest raba ei kutsu valdusi laiendama ega muutma.
Et laupäeval saab 25 aastat päevast, mil omaaegse metsamajanduse- ja looduskaitseministri käskkirjaga moodustati Endla looduskaitseala, palus Vooremaa toimetus kaitseala alguse juures olnud ning seal aastaid töötanud inimestel natuke tagasi vaadata ja mõtiskleda, missugusena nägid ja näevad nemad Endla looduskaitseala ja mis neile selle ala juures kõige rohkem on südame külge kasvanud.
Endlas oli püsiv meeskond
Kaitseala loomise juures olnud tolleaegne Kurista Metsamajandi direktor Priit Saksing:
“Mind tõi Endlasse looduskaitseinspektor Andres Sukk. Ka metsamajanduse ja looduskaitse ministeerium oli juba kaitseala rajamise asju ajanud. Käis hirmus võitlus selle pärast, kuhu jääb Endla looduskaitseala keskus, sest Paide mehed tahtsid seda endale ja hoopis Norra mõisasse tuua. Tuli teha väga palju tagatrepitööd, et keskus ikka Toomale tuleks.
See ala oli aga Jõgeva näidissovhoosi käes. Sovhoosi tolleaegne direktor Mart Uudla oli väga kõva pähkel ega tahtnud meetritki maad ega ühtki hoonet kaitsealale loovutada. Oli tükk tegemist, et asjad korda saaksid.
Kaitseala rajamise eeltööd võtsid aega kaks-kolm aastat. Laudteed olid soos kehvas olukorras. Et neid uuendada, tuli metsamajandil kõigepealt täita metsamaterjalide tootmise riigiplaan ja see kõvasti ületada. Samuti polnud Endla kaitseala praegune keskus veel tühi, seal elasid pensionärid sees. Neile tuli metsamajandil korterid leida. Samuti tuli lubada sovhoosil rajada oma töötajatele elumaju metsamajandi maadele. Endla kaitseala tulevase keskuse hoone oli kaunis hullus seisus, sest seal polnud õieti remonti tehtudki. Tahtsin kogu ümbruse majad kaitseala kätte saada. Terve ministeerium aitas kaasa, Heino Teder käis mitu korda kohal olukorraga tutvumas.
Meil oli Tedrega mõte rajada Toomale hobusekasvandus, sest metsavahtidel oli hobuseid vaja. Tol ajal pidi igal metsavahil oma hobune olema. Teder oli fanaatiline hobusekasvataja. Jõgevamaal oli väike hobusekasvandus Tormas.
Toomale toodi suksusid ka Venemaalt. Hobustega käidi ratsutamas, kohapeal olid treenerid, kes lapsi õpetasid. Praegu on Toomal rootslasele Mats Gabrielssonile kuuluv tall, kus kasvatatakse traavleid.
Väga palju aitas kaitseala agrotööstuskoondis eesotsas Tiit Kõuhknaga, nii saadi üks UAZ.
Korda tehti nii laudteed, sillad kui ka teed, rajati väike paadisild. Väga hullus olukorras oli Sinijärv, mis hakkas kinni kasvama. Tehti ka tammid. Pajusi poolt hakati Sinijärvele teed rajama. Seda kohta kasutasid väga palju kalamehed, rajati telkimiskohad. Palju asju tegid Ärni Kuusik ja Toomas Võime edasi. Enamik töötajaid, kes Endlas ametis, said paika kohe alguses, ja nad jäidki. Kaitsealal oli väga tugev ja püsiv meeskond.”
Suurim probleem on järvede kinnikasvamine
Kaitseala aastatel 1986 – 2002 juhtinud Ärni Kuusik:
„Enne Endla looduskaitseala asutamist olin metsamajandi asedirektor, 17 aastat istusin laua taga ja kui kaitseala moodustati, tundsin, et tahan rohkem looduses olla. Mul lubatigi töökohta vahetada.
Looduskaitseala tuli ka inimestele tutvustama ja loodusharidust edasi arendama hakata. Selleks rajasime õpperadasid. Loodusharidusega tegeles Endlas väga põhjalikult Katrin Möllits. Meil hakkasid käima ekskursioonid. Linnalapsed polnud ju soos käinud, neile avanes Endlas lummav pilt.
Sood polnud maaparandusest puutumata jäänud, juba mõisnike ajal kaevati Endlast Sinijärve Räägu kanal. Tuli mõelda, kuidas veekogusid kaitsta, et need säiliksid ja püsiksid, sest kinnikasvamise tendents on Endlas väga tugev. 1997 sai valmis Sinijärve pais, mis Endla järve veetaset tõstis ning järve elu ja tervist parandas.
RMK majandab praegu matkaradasid hästi, viidad on väljas, kõik on puhas ja korras, risu ja rämpsu pole.
Lemmikkoht on mul Männikjärve raba laudtee ja torn. Teine lemmikkoht on Endla järv, tegemist on tõelise pärliga. Seal tunned tõelist vaikust ja rahu. Käin järvel ikka. Mõnikord korjan järve lähedal marju, käin kalal.
Pean paisu rajamist Sinijärvele oma üheks suuremaks ettevõtmiseks Endla looduskaitsealal. See on märk, et järve saab kaitsta. Nüüd peab mõtlema, mis saab edasi ja kuidas oleks võimalik võidelda järvede kinniskasvamisega.”
Raba on mul pidevalt selja taga olnud
15 aastat Endla looduskaitsealal töötanud Kai Kimmel:
“Tulin Endlasse 1992 teadusdirektoriks. Toomal elasin küll juba 1984. aastast, minu abikaasa töötas soojaamas. Minu töö eesmärk oli koostöö teadlastega, uurimistöö koordineerimine, andmete kogumine. Aga ma käisin ka ise väga palju väljas, kuigi teadusprojektides ma otseselt ei osalenud. Ajapikku on andmekogu Endlas päris suureks kasvanud. Kui Endlale tehti viimane kaitsekorralduskava, võeti kokku, mida on uuritud, milliseid teadmisi on veel vaja. Tegelikult võiksime ju palju rohkem teada, kuigi Endla kohta on baasteadmine väga hea mõne teise alaga võrreldes. Kõige rohkem on muidugi uuritud Männikjärve raba, ülejäänud seitsme kaitsealuse raba kohta on vähem teada. Mõne läänepoolsema raba arengu kohta pole üldse täpsemat ülevaadet. Lääne- ja idapoolsed rabad on küllalt erinevad ja neid tuleb kindlasti tulevikus veel põhjalikumalt uurida.
Lemmikkohta mul Endlas pole. Mulle meeldivad rabaserva kõdusoometsad, need arenevad omamoodi, sest osa soostub taas, seal on näha turbasamblamättaid ja -padjandeid, neid on põnev leida ja vaadata. Mõni metsatukake on praktiliselt alustaimestikuta – ainult kollad ja natuke samblaid. Oleme neid Katrin Möllitsaga gnoomimetsadeks kutsunud. Looduskaitselisest aspektist pole neil suuremat väärtust, kuid on põnev jälgida, mis neist saab ja milliseks nad arenevad.
Endla rabades meeldib mulle käia kevadeti ja sügiseti. Kui lumi pole veel sulanud, ka siis on rabas juba huvitav. Tegelikult on kevadel üldse põnev. Suvi läheb pisut igavaks. Kui on väga palav, siis vajuvad laukad pisut auku, nende veetase alaneb ja turvas hakkab lauka põhjast üles kerkima. Suve lõpus ilmuvad kaunid ämblikuvõrgud. Ja siis tuleb sügis oma värviküllusega. Raba on erinevatel aastaaegadel hoopis erinev ja sellepärast võib rabas käia kogu aeg. Jah, kevadel on suur vaimustuse aeg, kui kõik hakkab õitsema, ja sügisel on seened ning marjad ja omapärane rabalõhn… Talvel, kui puud on paksu lume all, siis on rabas näha väga palju ümmargusi vorme, millel omakorda väikesed “mütsid” peas.
Ma olen pea kogu elu rabaservas elanud, mul ei ole paanilist tunnet, et ma pean raba peale minema, enam ei saa laua taga istuda. Raba on mul pidevalt selja taga olnud.
Mulle tundub, et Eesti inimene, kes natukenegi lehti loeb ja kellel on huvi, on aru saanud, kui põnevad on meie rabad. See ongi midagi erilist, mis Eestil rabade ja soode näol olemas on. Just see vaikus ja rahu. Nüüd on vaja astuda järgmine samm, aga ma ei tea praegu täpselt, mis see konkreetselt oleks. Aga lapsi tuleks küll rabasid tundma õpetada. Ja ilusaid raamatuid rabadest pole muidugi kunagi piisavalt. Neid võib alati teha. Meie loodusraamatute tase on praegu väga hea ja järjest tuleb ka uusi tegijaid peale, nii et häbeneda pole midagi. Nagu raamatu kätte võtad, nii sellesse maailma sukeldud, ja välja ei peagi minema…”
i
HELVE LAASIK
