Öeldakse, et hunt hunti ei murra. Aga seda on küll ette tulnud, et Hunt hundile püssiga pihta saab. Jahimees Margo Hundi lastud hundi topis on üks jahitrofeedest, mida Jõgeval endistes Hinnapommi poe ruumides avatud näitusel näha saab.
“See hunt on lastud Kullavere ühistu jahimaadel 2008. aasta jaanuaris. Tegime seal tookord paarikümne Pala sektsiooni mehega kolm aju ja viimases see hunt mulle püssi ette jäigi,” meenutas Margo Hunt. “Hunte pole ma oma kümneaastase jahimehekarjääri jooksul rohkem lasknudki, põtru, kitsi ja metssigu aga küll.”
Margo Hunt elab Tallinnas, jahil käib aga Pala kandis, kus tal juured. Jahitrofeede näituse avapäeval käis ta Jõgeval terve perega: abikaasa Kärolini ning laste Maria ja Karliga. Pereisa lastud hundist tehtud topis, autoriks üks Eesti paremaid taksidermiste Ott Koppa, meeldis abikaasale ja lastelegi.
“Ott tegi just sellise istuva hundi, nagu ma tahtsin. Ja näo poolest on ta ka selline heatahtlik ja nunnu välja kukkunud. Selline võib küll kodus ukse kõrval olla,” ütles Margo Hunt.
Kuidas hunditopis Huntide kodusesse interjööri sobitub, on praktikas alles proovimata, sest näitusele toodi see otse topisemeistri juurest.
Kogu trofeenäituse kohta jätkus nii Margo Hundil kui ka teisel avamispäeval näitusel viibinud jahimehel Valdis Männil ainult kiidusõnu, ning mitte sellepärast, et nendegi trofeed seal väljas on.
“Kui jahiluba juba saadakse ja loom lastakse, siis tasub jahisaak ikka pärast kenaks trofeeks vääristada. Ning ilus trofee väärib ka teistele näitamist, mitte ainult jahimehe enda kodus kamina juures hoidmist,” ütles Valdis Mänd.
Põdrasarved garaazhinurgas
Täpselt sama meelt oli näituse korraldaja Alari Päären. Viimane teab oma jahipraktikast (aga seda on tal paarikümne aasta jagu) selliseidki juhtumeid, kus mehed ühiselt lastud põdra sarvede pärast kaklema lähevad, aga kui selle käest, kes need endale sai, pärast küsitakse, kuhu ta sarved pani, vastab too, et ah, vedelavad garaazhinurgas. Just selleks Päären näituse teha otsustaski, et nii jahimehed ise kui ka laiem publik jahitrofeesid rohkem väärtustama hakkaksid.
“Sellise näituse tegemise mõte oli mul juba ammu, aga varem ei leidnud ma selleks sobivaid ruume,” ütles Alari Päären.
Nüüd sellised ruumid leidusid: Suur tn 24 hoone teisel korrusel, kus varem oli Hinnapommi pood. Linnavalitsus andis Päärenile, kes tuntud nii jahimehe kui ettevõtjana, ruumid tasuta kasutada.
“Näituse ettevalmistamist alustasin sellest, et lasksin ruumidesse valvesignalisatsiooni paigaldada,” ütles Alari Päären. “Jahitrofeede hulgas on ju ka üsna hinnalisi asju. Näiteks karutopise tegemine maksab umbes 50 000 krooni. Kui sellele lisada veel karulaskmisloa hind ja topise emotsionaalne väärtus, siis… Ausalt öeldes, ega mul vaatamata signalisatsioonile uni praegu eriti hea ei ole.”
Tänu Pääreni energilisele selgitustööle sai Jõgevamaa ja mõne teisegi maakonna jahimeeste trofeedest kokku päris uhke väljapanek. Kes sellesse süveneda viitsib, sel on võimalus näiteks võrrelda 1967. aastal topiseks tehtud põdrapead tänapäeva sarnaste trofeedega, Siberi põdra sarvi siinsete põtrade omadega, hea topisemeistri töid mitte nii hea meistri omadega või hoopis kahe erineval aastaajal lastud karu topiseid, mille puhul loomade karvkatte toonierinevused hästi välja tulevad. Iseasi, kas iga päev on näitusel võtta nii asjatundlike selgituste andjaid, nagu allakirjutanul näituse avapäeval jahimeeste näol oli.
Osa kultuurist
Asjatundlikku juhendamist läheks eriti vaja kõikvõimalike sarvede uurimisel. Mina poleks küll näiteks osanud tähelepanu pöörata väärarenditega sokusarvedele või põdrasarvedele, millel näha kuulijälg. Aga kui Alari Päären neid mulle näitas, oli huvitav vaadata küll.
“Siin peaksid nüüd enam-vähem kõik Eesti jahiloomad esindatud olema ja mõned Aafrika omad ka,” ütles Alari Päären. “Viimased pärinevad jahimehe ja taksidermisti Ott Koppa kogust: ta käis mõned aastad tagasi Aafrikas sealsete loomade topiste tegemist õppimas.”
Aafrika loomadest on näitusel esindatud näiteks kannad ehk suurekasvulised antiloobid ning tüügassiga. Linnutopiste hulgaski on üks haruldane külaline: mandariinpart. Ent leitud on see siiski Eestimaalt. Näha saab ka kassi- ja kivikakku, kalakotkast ja teisi huvitavaid linde. Isegi kaks suurt kalapead on eksponeeritud: üks kasskala ja teine tursa oma. Nii et korraliku loodusloo tunni ette läheb jahitrofeede näituse külastamine kindlasti.
Tõsi, kõike näitusele välja pandut rangelt võttes jahitrofeedeks nimetada ei saagi, sest osa topiseks tehtud loomi pole püssikuuli ette jäänud, vaid muul viisil hukka saanud. Näiteks ei maksa arvata, et kellelgi on olnud südant maha lasta tilluke metskitsetall, siilipojake ja vöödiline metsseapõrsas või et keegi pahatahtlik on küttinud looduskaitsealuseid linde-loomi. Näiteks kaitsealuse kalakotka viisid topisemeistri kätte hoopis Peipsi kalurid, kes ta oma võrgust surnult leidsid.
Loomade küttimisse suhtutaksegi erinevalt: on ka inimesi, kes jahimehi mõrtsukateks peavad. Neil vist kõnealusele näitusele minna ei tasu. Samas on jahipidamine olnud ajast aega osa meie elulaadist ja kaudselt siis ka kultuurist. Kes seda tõde tunnistavad, käigu trofeenäitusel kindlasti ära, sest mine tea, millal jälle selline võimalus avaneb. Näitus on avatud 26. juunini.
i
RIINA MÄGI
