Pelgalt kuu tagasi lahvatas teema Põltsamaa roosiaia ümber, kus riigi maale istutatud lilli ähvardas lausa likvideerimine. Ent suuremad emotsioonid vaibusid paari päevaga ja inimesed said veidi rahuneda ning järele mõelda. Ka kõrgendatud meediahuvi vaibus ning nii roosid kui ka roosiaia inimesed jäid jälle omapäi.
Ent kogu roosiaia ümber keerlev on endiselt lahenduseta. Kui viimaks jõuab kogu vaidlusteema vallavolikogu ette, on lootust, et ehk saab viimaks selgust. Vähemalt selleski osas, kas maatükk taotletakse munitsipaalomandisse ja mis sellest siis edasi saab. Kuid tülid ei ole vaibunud ning ilmselt on järelemõtlemist vaja veel kõigil osapooltel.
Kuid ka eelmine roosiaia perenaine tõdeb, et probleem tulnuks ammu lahendada, et sellist tüliõuna poleks esiti üldse tekkinudki. Ent mõelda võib ka teisiti: kui riik on nii kaua lahendust oodanud ning seda pole siiani olnud, järelikult pole see ka prioriteetide nimekirjas esimene olnud. Ehk tasuks nüüd mõelda, kuidas probleem kõigile seotud osalistele sobivalt lahendada.
Selge on see, et roosiaed maad juurde ei vaja, sest praegusegi hooldamine võtab kogu aja. Siiani ei teata, mis saab siis, kui volikogu otsuse heaks kiidab ja maatükk munitsipaalomandisse jääb.
Kurb, et tekkis olukord, kus kära oli küll palju, kuid villa vähe. Nüüd on justkui tekkinud vastupidine olukord, kus igaüks tundub oma nurgas istuvat ega tea, mida tulevik toob. Kindel saab olla vaid ühes: roosiaed jääb alles ning seda ei oota likvideerimine. Vastupidiselt levinud kuulujuttudele.
