Kõige suuremas ohus on enamasti üksi tundmatus või ohtlikus kohas ujuma läinud inimesed. Enamik õnnetusi juhtub alkoholijoobes või oma võimeid üle hinnanutega.
Vetelpääste õppuste korraldaja ja endine vetelpäästja Ene Vaiknemets rõhutas, et enne ujuma minekut tuleks kindlasti eelnevalt tutvuda veekoguga. Sealhulgas põhja, taimestikuga, vee soojuse, sügavuse ja vooluga. Ning kõike seda ujumisel arvestada. Põhja tuleks eriliselt hoolega jälgida vette hüpates.
Ujuma minnes ei tohi oma võimeid üle hinnata. Ujuda tuleks kalda poole või piki kallast. On olnud palju selliseid juhuseid, kus ujutakse otse kaldast eemale, ujuja väsib ja tagasijõudmisega tekib raskusi. “Ujuda saab ka ümber veekogu või siis kalda lähedal edasi-tagasi. Siis jõuab väsimuse tekkides kaldani. Ei pea ju tingimata otse veekogu keskkoha poole ujuma,” tõdes Vaiknemets.
Alkohol ja ujumine kokku ei sobi
Kindlasti ei tohiks ilmaasjata appi hüüda, kuid hädas olles ei tohi seda ka mingil juhul häbeneda. Ujuda ei tohiks täis kõhuga ega alkoholijoobes. Üle poolte kordade on uppunud just alkoholi tarvitanud inimesed. Ka väga kuuma ilmaga tuleks ujuma minekul olla ettevaatlik, sest järsk temperatuuride muutus võib mõjuda ohtlikult, eriti südamehaigetele. Samuti ei tohiks teisi nii öelda naljaviluks vee alla suruda ja ettevaatlik peaks olema rohuse ja pehme põhjaga veekogudes.
Vetelpäästega seotud ohutusnõudeid peaks lapsed kuulma vanematelt ujuma õppides. “Lastega peaks vees mängima, et veehirm ära kaoks, siis nad tunnevad tulevikus end vees kindlamana,” ütles Vaiknemets. Mitmed koolid ja laagrid kutsuvad Eesti Punase Risti seltsi liikmeid lastele esmaabi ja päästetööd õpetama.
Säilitage rahu
Hätta sattudes peaks püüdma säilitada kõigepealt külma närvi ja hoidma end horisontaalses asendis, et kergemini veepinnal püsida. Enamasti hakatakse väsimuse tekkides põhja otsima, leitakse aga end kaldast liialt kaugelt ja satutakse paanikasse. Vertikaalses asendis on aga äärmiselt keeruline end vee peal hoida ning väsimus tekib rutem. Seega on kõige otstarbekam lamada vees selili, et võimalikult vähe energiat kulutada vee peal püsimiseks. Appi hüüdmist ei tohi häbeneda.
Kui kaaslane on sattunud hätta, siis on kõige olulisem vältida otsest kontakti, sest surmahirmus inimene haarab igast õlekõrrest ja nii võib ühe uppumisohus inimese asemel olla hiljem kaks laipa.
Hädalisele tuleks ulatada mõni asi, millest ta saaks kinni haarata, et tal oleks kindlam tunne. Läheneda tuleks uppujale kindlasti selja tagant ja vee alt, et ta ei saaks päästjast kinni haarata. Päästmise juures on väga oluline hädalisega pidev vestlemine ja tema rahustamine.
Kui satute vees hädalise haardesse, võite uppumisohtu sattuda. Sellisel juhul tuleks haardest vabaneda näiteks vee alla sukeldudes või valuvõtete abil.
Endise vetelpäästja Ene Vaiknemetsa sõnul oleks vetelpääste randades väga oluline ja seda peaks korraldama riik. Praegu on nii, et päästeametisse teatatakse hädasolijast, kuid päästjad ei jõua kuidagi nii ruttu kohale kui vaja. Igas rannas peaks ikka olema valve, eriti suurematel üritustel veekogude ääres ja lastelaagritel.
Tihti satuvad õnnetustesse järelvalveta jäetud lapsed. Laps jäetakse üksi õue, aga aias on mingi väike veesilm, näiteks tiik. Tähelepanelik tuleks kindlasti olla ka lahtiste kaevudega.
EEVA PAJUMÄGI
