Sotsiaalministeeriumi abiministri Peeter Laasiku sõnul kinnitas pilootprojekt veelkord juba teada olevaid fakte. “Projekti tulemused näitasid, et 40% vigastustest saadakse kodus. Veerand vigastustest olid seotud spordiga, neist omakorda ligi 40% tekkis organiseeritud sportliku tegevuse käigus, st kehalise kasvatuse tunnis või trennis,? ütles abiminister.
Projekt näitas, et õnnetusjuhtumid ja vigastused juhtuvad sagedamini noorukite, tööealiste elanike, laste ja meestega. “See annab signaali, et ennetusmeetmetega on võimalik väga palju ja kiiresti ära teha, et ära hoida vigastusi ning võita inimelusid,? sõnas Laasik.
Veebruarist kuni aprillini koguti Taru Ülikooli Kliinikumi traumapunktis andmeid 5110 vigastusega lõppenud juhtumi kohta. Päevas pöördus traumapunkti keskmiselt 57 inimest. Statistikast jäeti välja eriti rasked juhud, kus kiirabi viis vigastatu otse intensiiv-, statsionaarravi või teistesse raviasutustesse. “Kuna raskemad juhud jäeti välja, siis oli joobeseisundis saadud vigastuste hulk vaid 6% juhtudest,? ütles Laasik. Samas oli vägivaldseid vigastusi joobeseisundis saadud tervelt 30-50% juhtumite puhul.
Pilootprojektiga testiti Euroopa Liidus kasutusele tulevat vigastuste klassifikaatorit. Tulemuste põhjal töötab sotsiaalministeerium välja vigastuste registri, et riigil tekiks võimalus tegeleda tõhusamalt vigastuste ennetamisega.
“Praegu on Eestil olemas statistika, kui palju inimesi õnnetustesse satub või neis hukkub, kuid seda, kes nad täpsemalt on, me ei tea,” ütles sotsiaalministeeriumi info- ja analüüsiosakonna juhataja Kaja Kuivjõgi. “Piisava täpsusega ei tea me ka seda, kuidas ja millistel asjaoludel õnnetused ja vigastused tekivad.”
Registri kaudu saab riik Kuivjõe sõnul teada, kellega õnnetused juhtuvad: on need vaesed või rikkad inimesed, töötud või töötavad, elavad nad maal või linnas. Sellised teadmised annavad parema eelduse ennetustegevuseks. Nii võimaldavad registri andmed paika panna, millist ennetavat tööd vajab üks või teine sihtrühm ja piirkond.
Kuivjõe sõnul koorusid projekti käigus välja mitmed ideed, milliseid ettepanekuid teha klassifikaatori täiendamiseks ning kuidas võiks paremini korraldada ja koguda vigastuste kohta käivat infot. Eesti-poolsed ettepanekud edastatakse EL-i sügisel.
2003. aastal suri Eestis vigastuste tagajärjel 1776 täiskasvanut ja 40 last. Täiskasvanud pöördusid vigastustega arsti poole 150 701 ja lapsed 31 506 korral, haiglaravi vajati vastavalt 13 617 ja 2500 korral. Vigastuste tõttu jäi püsivalt töövõimetuks 1129 inimest, puue määrati 959 korral.
Eestis on peamisteks surma põhjustajateks liiklusvigastused, alkoholimürgitused, enesetapud, tapmised ja uppumised. Iseloomulikuks soodustavaks asjaoluks on seejuures täiskasvanute puhul enamasti alkoholi liigtarvitamine.
Vigastused on sagedasemaks surmapõhjuseks kuni 45- aastaste hulgas, mistõttu ühiskond kaotab palju tootlikke aastaid aktiivses tööeas elanike hukkumise tõttu. SKP alusel arvutatuna oli ühe hukkunu keskmine kulu ühiskonnale Eestis 2001. aastal miljon krooni, kogu kahju ühiskonnale aga 1,94 miljardit krooni, mis moodustas SKP-st ligi 2%.
Maailma Tervishoiu Organisatsiooni andmetel sureb igal aastal vigastuste tagajärjel 3,5 miljonit inimest. Umbes sama palju inimesi muutub täielikult töövõimetuks ning kümneid kordi rohkem inimesi saab eluaegse tervisekahjustuse. 2002. aastal suri maailmas vigastuste tõttu 5,1 miljonit inimest, sealhulgas Euroopas 800 000.
MARIKA RAISKI
Sotsiaalministeeriumi meedianõunik
