Põltsamaa luteriusu kihelkonnakooli kauaaegne juhataja Gustav Heinrich Beermann oli omal ajal väga tuntud ja mõjukas mees, keda koduloo-uurijad Heino Joost ja Einar Hiob on meie kaasaegsetele elustada püüdnud Põltsamaa ajaloo vihikute sarjas ilmunud teoses ?Gustav Beermanni radadel? ja mis on olemas Põltsamaa muuseumis.
Bornhöhe oli kiindunud
Selles koolis õppisid ja õpetasid mitmed rahvusliku liikumise tegelased, siin elas, töötas ja komponeeris oma esimese laulu ?Süda tuksub? Karl August Hermann, siin kirjutas Eduard Bornhöhe 1879. aastal oma ?Tasuja? ja just siin õmbles koolijuhataja vanim tütar, tollal ise koolipreili Emilie Rosalie Beermann 1884. aastal EÜS-i trikoloori, millest alles palju hiljem sai Eesti riigilipp.
Tänu Eduard Bornhöhe pliiatsijoonistustele teame, milline nägi pärast juurdeehitise valmimist 1871. aastal välja Põltsamaa Kihelkonnakool ehk Beermanni koolimaja jõe poolt vaadatuna. Bornhöhe joonistuste hulgas, mis asuvad Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis, pärineb aga samast 1879. aastast, tema ainukesest Põltsamaal veedetud aastast veel teinegi väga kõnekas joonistus ? tundmatu tütarlapse portree. Arvatakse, et tegemist on koolijuhataja Beermanni tarmuka tütre Emiliega, kellesse 17-aastane abiõpetaja ilmselt kiindunud oli.
Kirjandusteadlane Endel Nirk on monograafias ?Eduard Bornhöhe? avaldanud arvamust, et just Emilie Beermann oli tütarlaps, kelle kuju kirjanik oma ?Tasujas? Lodijärve mõisapreili Emilia von Raupeni prototüübiks on võtnud.
Sisendas rahvuslikku vaimu
Emilie Rosalie oli alustanud haridusteed isa käe all, kuid õppinud ka Tartu kõrgemas linna tütarlastekoolis. Nooruke abiõpetaja Karl August Hermann kirjutas Emilie Rosalie ja Eduardi kohtumisest kümme aastat varem tollal 8-aastase tütarlapse kohta oma päevikusse: ?Iseäranis teeb mulle kurvastust ja meele haigeks koolmeistri oma tütar, kellel küll üks hea mõistus on, aga ometi sealjuures väga vallatu ja kogunisti õppida ei taha; on küll kurb lugu, aga mis ma võin teha, trahvida teda ei või, sest see on paha, ja emand ei trahvi ka nõnda, kuidas õigus on. Teistega läheb asi paremini, sest neid võib kõvema valitsuse alla pidada.?
Emilie kasvas üles väga eestimeelses ja aatelises õhkkonnas, pere esiklapsena puutus ta palju kokku edumeelsete rahvuslastega ja seda rahvuslikku vaimu sisendas ta ka endast noorematele ? nii kodus kui koolis. Varakult asus Emilie kodukihelkonnakoolis tööle, sattudes vastuollu Pajusi mõisahärra Nicolai von Wahliga. Viimane nõudis tema vallandamist, kuid koolijuhatajast isa eestkostmisel jäi tulihingeline naisrahvuslane oma kohale edasi.
Truudus, tõsidus ja puhtus
Kui Põltsamaa kihelkonnakooli juhatajalt Gustav Heinrich Beermannilt küsiti, millised võiksid olla eesti üliõpilasühenduse tunnusvärvid, soovitas ta musta, sinist ja valget – must kui tõsiduse, sinine kui truuduse ja valge kui puhtuse värv.
Sinimustvalge värvikombinatsiooni idee olla aga sündinud juba 29. septembril 1881 Tartus korporatsiooni Vironia (praegune Eesti Üliõpilaste Selts) asutamiskoosolekul. Aasta hiljem esitles sinimustvalget Vironia osakonna esimees, Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilane Aleksander Mõtus, sõites suurel reedel voorimehega läbi Tartu kesklinna, sinimustvalge tekkel peas.
Emilie Rosalie vend Christoph on jutustanud lipu saamisloost nii: ?Emilie ostis Põltsamaalt Leihbergi riidekauplusest kolm tükki siidriiet – sinist, musta ja valget. Jõeäärses kihelkonnakooli majas, kus asus õpetaja Emilie tuba, õmbles ta neist kooli õmblusmasinal lipu. Isa puutöötoas valmistati varras ja mina viisin lipu Tartusse.?
Tulevase Eesti lipu pühitsemine leidis aset 4. juunil 1884 Otepää kirikus. Lipu pühitsemiseks sõideti Tartust Otepääle plaanvankril, mille ette oli rakendatud kaheksa hobust. Vankril istus kuus 1870. aastal asutatud seltsi vilistlast ja 16 üliõpilast, nende hulgas 19-aastane Christoph Beermann, kelle kätte oli usaldatud auväärne lipp.
Kuus kilomeetrit enne Otepääd lasti lipp sõidukil avalikult lehvima ja sõideti sellega 3. juunil 1884 umbes kell viis pärast lõunat pidumaja ette. Lipu õnnistas Otepää kiriklas Valga koguduse õpetaja Rudolf Kallas.
Unustatud haud leiti üles
Veebruaris 1895 abiellus Emilie Rosalie Beermann Sürgavere mõisavalitseja Jaan Lillakuga, kes oli samuti olnud seotud Beermanni kooliga, õpetades seal saksa keelt. Pärast rasket sünnitust 12. jaanuaril 1896 suri Emilie 35-aastaselt ja maeti Viljandi Pauluse koguduse kalmistule, mis nüüd kannab nime Viljandi Vana kalmistu.
Terve ja tugev poeg sai ema mälestuseks nimeks Emil Christoph. Isa kasvatas teda üksi ega abiellunud uuesti. Pärast ilmasõda müüsid paljud mõisaomanikud oma varanduse odavalt maha ja põgenesid välismaale. Seda võimalust kasutas Jaan Lillak, kes oli hingelt põllumees, ning ostis kena mõisa, lootes selle üles töötada ja peagi poja nimele kirjutada. Saabus aga bolshevistlike revolutsioonide ajajärk ja pätt-vabastajad mõrvasid Jaan Lillaku tema enda mõisas kui hirmsa külakurnaja. Poeg Emil, kes ülikoolis põllumajandust õppis, ei naasnud koju, vaid kadus, väidetavalt Venemaa avarustesse.
2004. aasta 4. juunil, Eesti lipu pühitsemise 120. aastapäeval pühitseti Viljandi Vanal kalmistul Emilie Rosalie Beermanni haual tema mälestuskivi. Unustatud hauaplatsi ülesotsimine ja sealse mälestuskivi puhastamine toimus Järvamaa mehe Einar Hiobi algatusel ja Viljandimaa Muinsuskaitse Ühenduse organiseerimisel. Emilie Rosalie Beermanni õmmeldud esimene eesti lipp on aga tänaseni alles.
24. veebruaril 1918 kuulutati sinimustvalgete lippude lehvides välja Eesti Maapäeva Vanematekogu ?Manifest kõigile Eestimaa rahvastele?.
18. novembril 1918 heisati Eesti lipp sõjalaeval Lembit.
27. juunil 1922 sai rahvuslipp riigilipu staatuse, sest Riigikogu võttis vastu riigilipu seaduse.
24. veebruaril 1989. tõusis sinimustvalge lipp taas rahvuslipuna Pika Hermanni torni.
JAANIKA KRESSA
