Tuttav kutsus astelpaju marju hankima tema käest ‒ puu on ümber kukkunud ja juurtest lahti. Mõtlesin, et mis sellest ühest põõsast ikka saab ‒ juba mitmed sõbrad olid käinud jaol. Võtsin siis pangekese, aga perenaine suskas kätte oksakäärid ja asja ette läks riidest kott, mille olin ka taibanud kaasa võtta. Põlluservas see hiiglaslik uppis põõsas külitas, rohked oksad mähitud värvikatesse marjahelmestesse. Kõrval isastaim, sirgetüveline umbes viiemeetrine puu. Pole ime ‒ kui perekonnapea on nii tugev ja hea välimusega ‒ siis emasõitega kaasa on nii koormatud ja kaunistatud viljadest.
Uue huviga lugesin astelpaju kohta. Legendide järgi olevat vanad kreeklased lisanud astelpaju lehti ja võrseid võistlushobuste sööda hulka, mis hobuste karva läikima löönud. Uuemal ajal tehtud katsed kinnitavad väidet. Kes küll selle kindlaks tegi, et isegi lendava ratsu Pegasuse lemmiktoit olnud astelpaju lehed? Igal juhul nimi viitab ka sellele loomale, kreeka keeles on hippos hobune ja phaos tähendab säravat, läikivat, astelpaju ladinakeelne nimi on Hippophae rhamnoides. Tuleb välja, et astelpaju on kasutatud ravitaimena väga ammu juba, teda on mainitud Tiibeti kroonikates 800 aastat eKr. Marju oskavad eri rahvad mitmeti toitudes kasutada, nepaallannad kasutavad punast marjamahla huulte ja lauba värvimiseks. No suu värvimist võiks küll proovida, mahe värk. Kõiki taimeosi osatakse kasutada ja astelpaju taasavastati Venemaal 1930. aasta paiku. Siberlased on ta ristinud siberi ananassiks. Tema marju loetakse üheks rikkalikumalt vajalikke mikroelemente ja vitamiine sisaldavaks viljadeks ‒ on avaldatud kahtlust tema looduslikkuse kohta; äkki on ta antiikaja taimeteadlase aretis? Raviks kasutatakse astelpaju vilju, mahla, lehti, koort ja seemnetest saadud õli – kõige üldisem toime on, et tugevdab immuun- ja hormonaalsüsteemi. Ei loetlegi neid häireid ja kahjustusi üles, mille puhul aitab. Profülaktikaks, gripi vältimiseks hea võtta. Ravib paljusid haigusnähte. Kui kurk valutab, hakkab marju süües kiiresti parem ‒ mulle kiire toime sobib. Õliga saab turgutada maksa, mida alkohol on mürgitanud. Enda peal katsetama ei hakka, aga küllap neid leidub, kes seda vajaksid! Saab langetada vererõhku, nagu arooniategagi, aga astelpaju mõjub hästi ka madala vererõhu puhul, on neidki, kes seda kaebavad. Suuõõnehaavandite korral kiirendab kudede taastumist. Isegi vähile võib olla vastaseks, sest pidurdab kudede vohamist. TÜ arstiteaduskonna emeriitprofessor Selma Teesalu on astelpaju nimetanud meie rahvuslikuks rikkuseks.
Ülivõrdes kiituse peale tekibki mõte, et peaks endale ka korraliku paari kasvama panema, parem ühe isastaimele kaks emasistikut, sest küllap tolmu jätkub! Aastaid kasvas mul sauna seina ääres kaks astepaju, sirgusid päris suureks, aga mida polnud, olid marjad, vahel harva mõni punane kribu oli küljes. Eks isastaim hävis, need pididki kehvemini kasvama minema. Väliselt olid mu madalad puukesed kaunid, jaapanipärased, aga lõpuks tüütas ära juurevõsudega võitlemine ‒ saagisin maha. Nüüd, olles näinud, kuidas tegelikult peab korralik isasastelpaju välja nägema, tuli soov uuesti katsetada. Ainult et sortidest ei tea ma midagi. Millise sordi oksi sai äsja murtud ja mis sorti olid minu marjutud põõsad? Eks tule teadjate käest aianditest uurida. On ka niisuguseid sorte, millel astlaid polegi ‒ see võiks olla! Okastega taimi on mul isegi: ebaküdooniad, viirpuud, akaatsiad, tikrid, mesiohakad jm. Pajuga on tal niipalju pistmist, et lehed meenutavad tõesti pajude omi. Astelpaju kuulub hõbepuuliste sugukonda, kus on umbes 45 liigi esindajaid Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Nende luuvili on enamasti söödav.
Eestis kasvatatakse läikivat hõbepuud, mida kunagi kiitis Pärnus mu kooliõde, et tohutult hea lõhnaga ja andis mullegi ühe võsukese istutamiseks. Küllap niitsin ta maha, nii et seda magusa lõhna ja hõbedaste lehtedega astelpaju sugulast mul pole. Seda enam peaks astelpaju ennast kasvatama hakkama…
Ei teadnud, et ka elujõus põõsalt võib marju koos okstega maha lõigata, sest on tubli uute võrsete kasvataja. Nii on mugavam ja pärast külmutamist pole ka korjamine nii tülikas, need pudenevad ise küljest, kui raputada. Miks peaks astelpaju armastama? Ta on vähenõudlik kasvutingimuste suhtes, suhteliselt külmakindel, talub hästi pügamist, tänu millele saab neid kujundada ja selle käigus ka vilju koristada; on ilus, väärtuslik toidu ja ravimina ja meelitab linde aeda. Tänu lämmastiku sidumise võimele parandab mulda ja on hea haljastustaim.
EHA NÕMM
