Filmitegija sõnum vaatajale on, et midagi ei sünni iseenesest. Mida huvitavat sulle on lapsepõlves näidatud või kogeda lubatud, seda tuleb oma lastelegi edasi anda. Mida varem see tõdemus lapsevanemale selgeks saab, seda enam on lootust, et laps oskab märgata loomade-lindude elu ja looduse elurütme.
18. septembril linastus Matsalu loodusfilmide festivalil Lihulas oma poisi Remek Meele film “Emajõe veemaailm”. 2013. aastal toimus samal festivalil Meele filmi “Alam-Pedja” esilinastus. “Emajõe veemaailmas” on sugemeid “Alam- Pedja” filmist (noor mink, händkakud, rohunepid, koprad), kuid ometi on seal palju hoopis teisiti.
Veemaailm läbi nelja aastaaja
Loodust näidatakse läbi nelja aastaaja nii vees, vee peal kui ka luhtadel. Film algabki kevadel, mil Emajõgi jõuab omamoodi ka Laeva sohu. Ristsaare tee oli olnud vaid veevoolu takistus. Veelindudest näidatakse pütipaari kevadist pesaloomist ja valvamist. Kultuurmaastikuna on filmis poldrid, mis sobivad kenasti rändlindudele peatuspaigaks. Suur haneparv Aardla poldril on muljetavaldav vaatepilt. Kohaliku põllumehe jaoks on rändlinnud tõeline nuhtlus, kes võivad nurjata kogu saagilootuse. Kuna nõukaajal oli soov looduselt ikka maksimum võtta, ehitati poldridki eesmärgiga saada sealt head ja veel suuremat saaki. Paraku on läbirändavad linnuparved leidnud poldrilt oma võimaluse ja seda ei saa neile pahaks panna.
Rabakonnade pulmamäng on osa raba kevadehäältest. Neid hääli juba millegi muuga segamini ei aja, kui oled kord kuulnud. Sama on ka mökitava taevasikuga.
Tähelepanu keskpunktis koprad
Suurimat tähelepanu saavad filmis koprad. Neid pelglikke loomi on keeruline pildile ja filmilegi saada. Huvitav on vaadata, kuidas tehakse pesakuhilat ning talveks toitu varutakse. Kui toit juhtub heitlike loodusolude tõttu otsa lõppema, on tarvis seda tagavara täiendada.
Paar aastat tagasi, kui soovisime lapsepõlvenostalgiast kantuna pereliikmetega Palupõhjast Rekule minna, pidi esimene mineja hoiatama tagapool tulijaid tõsistest koprateedest, mis jõele viisid. Kui trehvad Emajõe kallastel liikuma ning su teed takistavad kobraste langetatud puud, siunad mõttes neid aplaid elukaid. Meel oma filmis näitab, et kobraste langetatud puud on osa nende toidulauast. Kobraste suurpere vajab toitu ning asjatut langetamistööd need loomad ei tee. Ikka selle nimel, et perel jätkuks toidupoolist, kaob langetatud noor puu kiiresti pessa.
Suve muljetavaldavamad kaadrid filmis on vesineitsikute pulmaloost. Tegemist on ainsa putukaga, kes veemaailmas Meele tähelepanu pälvinud, kui mitte arvestada varasuve sääserohkeid kaadreid.
Esimene jää ei kanna minkigi
Sügis ja külmad tulevad ikka ootamatult. Nii ka noorele mingile, kellele on üllatuseks esimene jää jõel. Selgub, et see alati ei kannagi. Noor kotkapoeg näitab oma võimsust ning toidukohal tuleb varestel tema kui suurema ja tugevamaga arvestada.
Talv toob põdrad luhta ning pajuvõsa on see, mis neil suurtel loomadel talvisel toidulaual arvestatav ninaesine on. Kenad põdrakaadrid olid saadud õhustki.
Filmi südantsoojendavamad kaadrid on kaku- ja pütiperest, saab näha, kuidas need linnud hoolitsevad järeltuleva põlve eest…
Õpetlik kogupere loodusfilm
“Emajõe veemaailm” on õpetliku alltekstiga kogupere loodusfilm. Filmis on oma osa ka Remek Meele pojal Aleksandril, keda isa loodusvaatlustele on kaasanud. Filmi sissejuhatuses Remek Meel kummarduse oma Penijõe ääres elanud vanaemale, kes lapsepõlvesuvedel andis poisile võimaluse tutvuda lähemalt vee-eluga. Filmis nimetab Meel seda geneetikaks. Nüüd pereisana on tal võimalus seda head, mida suved vanaema juures pakkunud olid, järeltulevale põlvele edasi anda. Meel näitabki pojale, kuidas aastaajad vahelduvad, mida loodusel on pakkuda lindudele-loomadele erinevatel elujärkudel.
Ei ole lihtne saada lindile või kaamerasse kobraste pereelu nüansse ega pütipaari pesapunumist ning poegade kasvatamist. Mõnikord on noorel poisil, keda Meele poeg ju filmitegemise ajal on, hädapäraselt veel jaksu vastu pidada. Ei ole lihtne minna pikka maad ööpimeduses kogu filmimise-lindistamise varustusega varjesse, kus võib-olla ei õnnestugi midagi huvitavat näha. Isagi võib teinekord väsida ning siis on poja vastutus heade võtete saamisel lindudest-loomadest veelgi suurem.
Eelkõige on filmitegija sõnum oma pojale, et tuleb olla kannatlik. Võid käia kordi veel või vee ääres ning ei pruugigi saada filmile-lindile midagi, mis on näitamist või kuulamist väärt.
Fimis näidatud loomad-linnudki on võetud üles pere vaatenurgast. Nii pütipaar kui kukkurtihane soovivad oma poegadele parimat pesa, ning võõrad, kes seda himustavad, tuleb eemal hoida. Kaunid vaated händkakust pojaga on lummavad.
Korraks vilksatab ka õitsev toomingas jõekaldal, mis minu Emajõe ääres elanud ema sõnul oli kauneim vaatepilt. Eriti veel siis, kui toomehelbed lumesajuna jõeveele langesid.
Kahjuks ei leidnud filmis taimi, kuigi jõeveed ei ole ilma taimedeta. Lapsepõlvenostalgiast kantuna lootsin näha ka kaldapääsukesi, kuid ei leidnud neid. Lapsena pakkus paadisõidul palju huvi nende linnukeste askeldamise vaatlemine. Sääsed, need igakevadine jõeäärne nuhtlus, olid aga täiesti olemas.
EDA TETLOV
