Tänavu pealinna presidendi vastuvõtule sõitev Karina Kaarepere on õnnelik ema, kes just neil päevil peaks ka kolmandat korda vanaemaks saama.
Karina vanema poja pere ootab teise lapse sündi. Tähtaeg on kohe-kohe käes. Algul ei julgenudki poeg emalelubada, et pealinna presidendi vastuvõtule kaasa tuleb, sest oma peres on nii tähtis sündmus oodata. “Minia ütles talle, et mine ikka ja võta ka poeg kaasa. Tema jääb koju ja kui just sel ajal peaks uus ilmakodanik sündida tahtma, siis küllap tema ema ja isa hoolitsevad selle eest, et ta haiglasse jõuaks,” rääkis praegu veel kahekordne vanaema. Karina sõnul on kolmanda lapselapse sünd talle igal juhul väga ilus emadepäeva kingitus, toimugu see siis enne või pärast tähtsat päeva.
Lapsed toimetavad kodu lähedal
Karina pole kunagi mõelnud sellele, et on paljulapseline ema, kuna tal on neli last. Kui tuli kutse presidendi vastuvõtule, tuletati seda taas meelde.
Karina Kaarepere peab end õnnelikuks emaks, sest tema lapsed alavad kõik kodu lähedal. Keskmine poeg ehitas oma perele maja ainult kolme kilomeetri kaugusele lapsepõlvekodust. Seni elab ta perega Siimustis, kuid töötab samuti kodu lähedal. Temal on praegu üks laps – tütar Vivian käib juba koolis. Pojapoeg Aleks läheb tänavu sügisel kooli, tema elab koos oma ema ja isaga Jõgeval ning ootab väikest õde või venda.
Lapselapsi näeb Karina päris tihti. “Poissi rohkem, tüdrukut vähem. Koolilapsel on vähem aega, aga poiss oli alles kolmapäeval siin, ehitas oma mängumaja.”
Karina ei kujuta ette, et lapsed oleksid kodust kaugel, pealinnas või hoopis välismaal, ta ei saaks neid kuigi tihti näha. “Ma ei tea, milline ma siis oleksin ja kuidas hakkama saaksin,” tunnistab naine.
“On suur õnn, et nad on valinud põllumehe elukutse ning tegutsevad siinsamas. Minu ja mu lahkunud mehe suurim saavutus ehk ongi, et neist on põllumehed kasvanud. Eks mina tahan ikka mõnikord ka teatrisse ja näitusele ning käsitööd teha ja raamatuid lugeda.”
Karina vanemad lapsed on nooremaid hoidnud nagu silmaterasid. Lapsed on omavahel alati hästi läbi saanud. Ja emal on nendest ainult rõõmu olnud.
Karina peres on olnud ka kasulaps, kes saab praegu oma eluga kenasti hakkama. Ta käib vahel külas ja helistab aeg-ajalt.
Tänavu on kevadtööd tehtud
Karina töötab juba seitsmendat aastat Siimusti lastekodus Metsatareke. “Rõõm oli suur, kui üks lastekodulaps, kes tänavu saab Väike-Maarjas koka kutse, teatas mulle, et saan vanaemaks. Me elame ikka kõikidele kaasa, mõnikord on väga palju rõõmu,” tunnistab ta.
Karina perel kindlaid emadepäeva traditsioone polegi. Tavaliselt käiakse Siimustis surnuaial, viiakse lilled ja süüdatakse küünlad.
“Vahel on aega kodus pühadelauas istuda, tavaliselt on emadepäeva ajal kevadtööd käsil ja kõigil väga kiire. Tänavu on õnneks juba rohkem kui nädal tagasi kevadtööd tehtud saanud,” nendib ta. Mõnikord saab pere kokku lõunalauas. “Kui lapsed väiksemad olid, tegid nad münikoed koos isaga süüa,” meenutab Karina.
Hobid nõuavad päris palju aega
Tütar Laura käib Jõgeval koolis ning tantsib Jõgevahe Pere neiduderühmas ja tantsutrupis Fööniks ning Jõgevamaa gümnaasiumi segarühmas. Tantsimisega on Laura tegelenud juba pea kümme aastat. Ema jaoks tähendab see, et tuleb kolm korda nädalas tütrele õhtuti järele sõita, sest trennid lõpevad hilja ja buss enam ei käi. Maalastel ongi keeruline oma hobidega tegelda.
“Teisipäeviti on meil Härjanurme Maarahva Seltsiga käsitööring, siis peab ta vahepeal aega parajaks tegema, kuni talle järele jõuan,” räägib ema. Loomulikult on Laural võimalik ka venna juurde jääda, sest mõnikord jõutakse esinemistelt väga hilja tagasi.
Logistikaga läheb enne suurt pidu aga aina raskemaks, sest prooviajad hakkavad ühtima. Noored jõuavad palju ning sellegi üle on emal ainult hea meel.
“Ma tõesti ei teadnud oma lastega, mida tähendab teismeliseiga,” räägib Karina. Tema sõnul tegid lapsed kodus tõsiselt tööd. “Mul on meeles üks kevadpüha, see võis olla ülestõusmispühade aegu aprillikuu lõpus. Ilm oli väga ilus, meil käis külalisi. Sõime, istusime, käisime jalutamas, rääkisime. Lõpuks, kui külalised olid läinud, tõusis keskmine poiss püsti ja küsis, et kas me nüüd jäämegi niimoodi arutama siia terveks päevaks. On küll pühade aeg, aga ilm on ilus ja tuleks tööle minna. Nad on liiga töö küljes kinni, vahel võiks rohkem puhata. Eks mul vahel ole ikka hirm ka, järsku teevad endale liiga,” tunnistab Karina.
Ta püüab koos Härjanurme Maarahva Seltsi rahvaga Saduküla endisse koolimajja taas elu tuua. Praegu tegutseb koolimajas noortekeskus, samuti käsitööring ja pensionärideseltsing ning laupäeviti võimlemisring. Sügiseks soovib selts teha majja väikese ruumi juuksuri jaoks.
“Praegu käivad arutelud, mida veel teha saaks. Sätime maja tasapisi korda, natuke on vaja ka remonti teha. 3. mail olid talgud, tegime Vabadussõja ausamba ümbrust ja parki korda. Ilm oli ilus, olgugi et tuul oli külm. Me ei plaaninudki nii palju teha, kui tegelikult jõudsime. Mehed läksid lõpuks hoogu, neid tuli juba tagasi hoida,” ütleb Karina.
i
HELVE LAASIK
