Nagu ikka, kui aega ja võimalust, sõidan taas Rääbisele oma memme juurde. Nii läksin sinna ka emadepäevaks. Pühapäeval enne tagasisõitu Tartusse läksime ka Torma surnuaeda haudu korrastama.
Memme poja haual tabas meid üllatus: haud täiesti korrastatud ja puhas, liigagi puhas! Juba mitu aastat kasvatas ta hekina ümber hauaplatsi kukeharju — ilusad lilled kevadest külmadeni. Umbes kuu aega tagasi lihtsalt taas surnuaias käies avastasime, et osa kukeharju on talvega välja läinud. Lugesin augud üle ja lubasin, et kui maale tulen, ostan Tartust uued kaasa.
Nii läksime ja leidsimegi, et kõik lilled on kadunud. Ka haual kasvav talinelk oli kujundatud südamekujuliseks. Seisime, nutsime ja mõtlesime, et kes ja milleks? Kes oli nii hoolas, et kujundas memme poja viimase rahupaiga oma soovi järgi ümber? Igal aastal on ta ise käinud ja korrastanud, mitte kunagi ei ole ühegi tema lähedase hauaplats jäänud korrastamata.
Istutasime need vähesed taimed, mis kaasas olid, siiski uuesti lootuses, et ehk jäetakse seekord alles. Ja lubasin jälle, et kui maale tulen, toon linnast juurde.
Kuid südames kripeldab ikka teadmatus, miks käib see keegi hauaplatsi omatahtsi ümber kujundamas? Kas ta läheb jälle? Miks ta läheb? Kas ei piisaks, kui viia sinna küünal ja lilleõis ja lihtsalt möödunut meenutada…..?
Käija jälgi ei jätnud ja nii ei teagi, keda paluda, et jäta, palun, ühe ema ainukese lapse viimne rahupaik rahule. Küll ema ise teab ja otsustab, mida oma poja hauale istutada ja mida välja juurida.
MOONIKA ROBI
