Järgmise kuu keskpaiku kavatseb Põltsamaa Emadeklubi pidada oma kümnendat sünnipäeva. Alguseaastatel tegeles Emadeklubi, varasema nimega Mutiklubi, peamiselt humanitaarabi vahendamisega. Need ajad on nüüdseks juba seljataga. Hoopis tähtsam leiti olevat enda ja teiste vaba aja sisustamine. Sedamööda, kui humanitaarabiga enam ei tegeldud, hakkas klubi liikmeskond tasapisi ka vähenema. Praeguseks on välja kujunenud stabiilne seltskond, kümmekond erinevas vanuses aktiivset inimest, kes järjest midagi uut ise õpivad ning omakorda kõike ka ümbruskonna lastele ja täiskasvanutele edasi anda üritavad. Kõik märgid näitavad praegu aga seda, et klubi liikmeskond on taas arvukamaks muutumas.
Soe tuba, lahke pererahvas
Emadeklubi presidendi kohustused ja ühtlasi maja soojas ning korras hoidmine on praegu Marje Aigro kanda. Enne seda oli pikka aega klubi president Vilja Roots, päris alguses oli selles ametis Sirje Kukk. Praegusesse majja saamisel on aga päris pikk eellugu. Sisuliselt võiks seda pidada kingituseks rootslastelt. Oma suurimaks sõbraks ja heategijaks loeb Emadeklubi Hans Bylundit, keda kahjuks enam juba ligemale viis aastat pole elavate keskel. Tema pilti hoitakse aukohal majas praegugi ning suhted ta pereliikmetega on säilinud endistviisi. Juhuse tahtel sattus Hans Bylund omal ajal Põltsamaale alguses just humanitaarabiga. Edaspidi sai talle see linn juba päris omaseks. Tema eestvõttel viidi siinsete naiste näputöid Rootsis korraldatavatele oksjonitele, millest edaspidiseks tegevuseks raha saadi, ning tema tõi Rootsist naistele ka kangasteljed. Rootslased ostsid tollase Mutiklubi jaoks ära Hermanni tänaval asunud endise lasteaiamaja. Et see aga klubirahvale liialt suureks ja remondi tegemise jaoks ülejõu käivaks osutus, müüdi maja ära ja saadud raha eest omandatigi praegune Lapi-Leenu hoone. See oli aga üpris kurvas seisus. Tuttavate, sõprade ja heategijate abiga ning oksjonite tuludega on maja lõpuks just niisuguseks saanud nagu praegu. Kõige olulisem on, et selles majas on kõigil, kes siin käivad, kodune tunne. Tänaseks on siin juba jõutud korraldada mitmeid erinevaid kursusi, millest on osa saanud nii täiskasvanud kui ka lasteaiarühmad ja kooliklassid. Hubastesse ruumidesse astutakse vahel ka lihtsalt möödaminnes sisse, et üht-teist kasulikku õppida või kõrva taha panna. Kui aga mingi uus kursus tulekul, paneb klubirahvas linna mitmesse kohta kuulutused üles. Kõige paremini pidid aga levima uudised siiski suust suhu. Nii nagu oli viimati, kui kolmel päeval oli nendes ruumides Luule Retsi käsitööde näitus – kokku 96 imepeent näputööd. “Rahvast käis nii palju, et ukselink tuli küljest ära,” naerab Marje Aigro.
Veebruaris tuleb kursusteralli
Sellist päeva enam naljalt ei leidugi, kui majas rahvast ei oleks. “Tundub, et hakkasime tegelema õigete asjadega,” leiab Marje Aigro. Et tegemist on mittetulundusühinguga, on projektide kirjutamistega õnnestunud mõningate kursuste tarvis, kuhu väljastpoolt juhendajaid kutsutud, ka lisaraha saada. Nagu sügisese õlekursuse ja pärliloomade valmistamise kursuse jaoks möödunud nädalavahetusel. Muidu on püütud ikka oma jõududega hakkama saada. Ja peab tunnistama, et midagi põnevat on pidevalt teoksil. On see siis geelküünalde valmistamine, salvrätitehnikas tasside ja taldrikute kujundamine, savikursus, kudumine jms. Igatahes isadepäeva puhul kaunistasid lapsed suure õhinaga isadele nimelisi kruuse ning valmistasid kaarte, jõulude ajal käidi samuti kaarte meisterdamas ja pakkimise nippe õppimas. Kolm klubi liiget on aastaid käinud ka kultuurikeskusele kuuluvas kangakudumise ringis. Nemad aitavad nüüd omakorda siin teistele oskusi edasi anda. Igatahes on see vaip, mis maja avamise päeval üles pandi ja kuhu esimene triip sel puhul linnapea Jaan Aiaotsa kududa usaldati, juba üksjagu edenenud ja mitmel naisel on edaspidiseks kudumistööd plaanis ka enda tarbeks. Kui aga ühisel nõul nn linnapea vaipa pisut enam kui kuus meetrit kududa on jõutud, pannakse see kõrvale. See kavatsetakse viia linnavalitsusele kingituseks, kui nad uude majja kolima hakkavad. Vaiba algusse kootakse ?ablooni järgi sisse “palja varba jäljed”. “Selle koha peal, kuue meetri kaugusel, hakkame meie seisma, kui me linnavalitsusse raha küsima läheme ja eks me olemegi niisugused vaesed ja paljasjalgsed,” selgitas Marje Aigro.
Veebruari alguses kavatseb Emadeklubi aga oma majas käivitada kümnepäevase kursusteralli. Õpetatakse soovijatele tegema mitmesuguseid ehteid, geelküünlaid, salvrätitehnikas T-särke kujundama, et vanadele asjadele uut ja värsket ilmet anda, tehakse sõbrapäevakaarte ja -kingitusi jne. Kursuste lõpus 13. veebruaril tahetakse aga sünnipäevapidu ära pidada.
VAIKE KÄOSAAR
