Homme on soojade sõnade, südamlike laulude, kallistuste ja lillede päev.
Saame teada, kes seekord linnade, maakondade ja riigi tasemel aasta ema austava tiitli pälvisid. Kahtlemata askeldatakse väga paljudes kodudes lillede, omajoonistatud kaartide, ehk ka pisikeste kinkidega ja süüakse kooki.
Ei taha täna võtta pikemalt jutuks neid kodusid, kus küll lapsed (enamasti üsna mitu!) olemas, kuid emal nende jaoks aega ega hoolt ei jagu ning pidupäevi eelistatakse tähistada pudeli seltsis…
Aga selline on paraku elu, ja kui lapsed, kes sellistes peredes end ülearustena tunnevad, tragid ja hakkajad on, leiavad nad ise olukorrale lahenduse ja hoiavad selle inimese ligi, kes neist hoolib. Möödunud pühapäeval näitas ETV 2 dokumentaalfilmi naisest, kel on jätkunud südames soojust ja kätes jaksu kasvatada oma laste kõrval üles terve toatäis neidki, kelle ema on neid vaid siia ilma toonud, ei enamat. Filmi pealkiri “Oma või võõras” on antud juhul vägagi tabav, sest jutustab inimesest, kel nii avar hing, et ta ei tee vahet, kes lastest tema sünnitatud, kes naabermajast või tuttavate tuttavast perest tema tiiva alla põgenenud.
Selliseid kasuemasid on meil palju. Kõigist avalikkus teada ei saagi ja kõik ka ei soovi, et tema silmaterade hingevalu ilmarahva ette tuuakse. Aga mõelgem austuse ja imetlusega neilegi – homme ja iga päev.
