Elutee viis Virve Etulaidi Parika raba keskelt Jõgevamaa servale

Kui kaugel nõukogude ajal elas ja töötas maal suurel hulgal inimesi, kuulus maaelu juurde loomuliku osana vilgas tööväline tegevus. Nüüd mil maal on inimesi väheks jäänud, iseäranis veel kaugemates metsakülades, toimib sealne ühistegevus tänu aktiivsetele külaelanikele.


Üks sellistest aktiivsetest kauge nurga inimestest on aastakümneid Tapikul elanud ja töötanud energiline raamatukogu juhataja ning külaelu eestvedaja Virve Etulaid.

Kasvas üles keset Parika raba

Virve Etulaid nägi ilmavalgust karmil ajal 1943. aastal. “Olen üles kasvanud Viljandimaa metsade keskel, täpsemalt Parika raba keskel Särglas. Minu lapsepõlvekoduks oli suur talumajapidamine. Isa tegutses metsatöölisena ja ema tegeles koduse majapidamise ning laste kasvatamisega. Minu pere oli suur: meid oli kokku üheksa last, viis tüdrukut ja neli poissi. Mina olin pere teine laps,” jutustas Virve.

Ühe eredama mälestusena on Virvele meelde jäänud lapsepõlvekodus olnud suitsusaun, kus laupäeva õhtuti kogu pere pesemas käis. Kui nende pere oli saunas ära käinud, pandi sauna ukse peale valge rätik andmaks märku sellest, et saun on vaba. Siis said sinna teised saunalised tulla. Samas suitsusaunas tehti ka suitsusinki. “Küll oli siis hea sahvrisse minna ja sealt endale viil sinki lõigata,” meenutas Virve.

Juba maast-madalast tuli lastel majapidamises erinevaid töid tegema hakata. Virvele meenus esimesena heinategu. Heinamaad asusid tollal metsade vahel. Kui Virve ei tulnud põõsaste vahel heina riisumisega hästi toime, ütles isa, et ta ei pea riisudes ennast, vaid hoopis reha käes ringi pöörama. Kui ema lapsed metsa marjule kutsus, mõtles Virve, miks tema neid marju küll korjama peab. Virvel kui pere vanuselt teisel lapsel tuli ka oma väiksemate õdede-vendade eest hoolitseda, aidata neid riidesse panna, pesta, toita.

Loomulikult kuulusid tema lapsepõlve juurde erinevad mängud, mida ta koos oma nooremate õdede ja vendadega mängis. Ega tollel ajal niisuguseid mänguasju olnud, mis tänapäeva lastel. Siis olid mänguasjad lastel põhiliselt puidust valmistatud. Sageli vooliti puust loomi – lehmi, sigu, hobuseid. Mängukaaslasteks olid ainult oma õed-vennad, sest läheduses teisi lastega peresid ei elanud.

Meenutas heldimusega kooliaega

Virve koolitee algas 1951. aastal seitsmeklassilises Järksaare koolis. Kodunt kooli oli mitme kilomeetri pikkune teekond. Seetõttu elas ta koos oma koolikaaslastega kooli internaadis.

Samas Järksaare kooli lähedal Soosaares asus tema vanaema kodu, kelle juures ta kooli ajal samuti sageli ööbis. Ehkki koolil oli ka internaat. Selles koolis, nagu tollastes maakoolides üldse, õppisid lapsed liitklassides, mis olid moodustatud selliselt, et kokku olid pandud esimese ja kolmanda klassi õpilased jne. Ühes klassis õppis siis kümmekond last. Järksaare kooliaega meenutas Virve heldimusega. Eelkõige meenus talle, kuidas üks kokatädi tüdrukute juurde tuli ja palus neil öelda, milline Kuu on hetkel taevas. Sellest ajast alates sai Virve teada, kuidas muutuvad Kuu faasid. Vahel küsib ta nüüdki mõnelt Tapiku kandi või sinna mujalt sattunud inimeselt sama küsimuse. “Kokatädi Salme õpetas meile palju eluks vajalikku. Tänutundega meenutas ta Leili Andret. Mõistagi kaasati tillukeses maakoolis kõik lapsed huvitegevusse ja sportimisse. Kooli juures asus park, mille alleed kasutati jooksurajana. Kui Virve sinna hilisemal ajal sattus, meenus talle, kuidas nad kooliajal alleel jooksmas käisid. Õppeainetest meeldis Virvele üle kõige eesti keel, aga matemaatika talle ei sobinud. Kirjutamine, luuletuste ja muinasjuttude lugemine oli tema meelistegevuseks. Tema pinginaabril oli kombeks valjuhäälselt matemaatika ülesandeid lahendada ja selle sai Virve enda kasuks pöörata. Virve oli ka kooli laulukoori liige. Iga koolinädala lõpus tuli ema hobusega talle kooli juurde vastu. Enne koju sõitmist käidi ka Järksaares kauplusest läbi ning alles seejärel asuti koduteele.

Sidus kuulutuse kaudu elu ja saatuse Tapikuga

Peale Järksaare kooli lõpetamist leidis Virve endale töökoha Kõo lähistel Unakvere külas, Murrangu kolhoosi kontoris raamatupidajana. Vaatamata sellele, et reaalained talle koolis ei sobinud. Sinnakanti oli vahepeal elama asunud ka tema lapsepõlve pere, kes n-ö metsade vahelt välja olid tulnud. Unakveres jõudis ta umbes aasta tööl olla kui nägi ajalehes kuulutust, et Tapiku kolhoos Ühine Tee vajab raamatupidajat.

Tapikul asus Virve arvepidaja-kassapidajana tööle 1962. aasta 22. jaanuaril. Tema tollaseks heaks töökaaslaseks ja abiliseks oli Elmar Soolepp. Esimeseks elukohaks sai talle Tamsi külas ühe memme eluhoone, kus tema kasutada oli üks tuba. Just sellel ajal kolis üks pere Tamsi külast ära ja nende maja jäi tühjaks. Pererahvas kutsus Virve sinna elama, et hoone lausa tühjana seisma ei jääks. Arvepidaja töö sujus ladusalt ja ta tundis ennast Tapikul hästi.

Tapikule asudes tutvus Virve seal oma tulevase abikaasa Raimoga, kes töötas majandis traktoristi- masinisti ametis. Virvele jäi Raimo silma, sest oli väga tubli töömees. Vahel käis Raimo öösitigi tööl, näiteks kündmas. Virve ja Raimo perre sündis 1964. aastal poeg Aivar. Noor pere asus elama samasse majja, kus praegu Tapiku raamatukogu asub. Seal asunud korter koosnes kahest toast ja ilma aknata köögist. Päriselt koju Virve siiski ei jäänud, sest käis lapse kasvatamise kõrvalt õhtuti kontoriruume koristamas. Nüüd imestavad paljud, kuidas ta nii pikk tööstaaž on.

Kord oli Virve oma kodus toimetamas ja sealsamas maja juures asunud šahtkaevust vett võtmas. Poeg oli samuti kaevu juurde tulnud ja kukkus äkki kaevu. Tookord kodus juhtunud olema Raimo ronis paekivist laotud kaevu ja tõi poisi sealt välja.

Mõni aasta peale poja sündi suurenes Etulaidi pere veelgi, 1967. aastal sündis perre tütar Aive. Lisaks laste kasvatamisele pidasid nad sealsamas kõrval asunud laudas loomi. Tänu loomapidamisele suutsid nad endale ka auto osta. Vahepeal jõudis naine Mõdrikule raamatupidamist õppima minna, kuid see kool jäi siiski pooleli. Transpordivõimaluste puudumise tõttu ei saanud ta koolis käia.

  1. aasta 1. jaanuaril kolhoos Ühine Tee likvideeriti. Seejärel töötas Virve mõnda aega postiljonina. Juba 1971. aastal asus ta tööle raamatupidaja kohusetäitjana. 1982. aastal kutsuti Virve brigadiriks Põdra sovhoosi Tapiku osakonda. Ja samal ajal suunati ta õppima ametikohale vastavat eriala Olustvere sovhoostehnikumi. Juba 1983. aastal sai Virvest Põdra sovhoosi Tapiku osakonna juhataja.

Raamatukogu juhataja töö meelitas Viljandisse kooli

Nüüdseks on lapsed juba ammu oma teed läinud. Kuid mitte kaugele omab lapsepõlvekodust. Poeg elab sealsamas lähedal Lahaveres. Poja peres kasvas üles kaks last, tütre peres kolm last. Tänaseks on Virve vanaemaks viiele lapselapsele ja vananavaemaks kolmele lapselapselapsele.

Kui Eesti jälle iseseisvaks sai, kadus ära ka Virve töökoht. Seejärel tehti talle ettepanek asuda tööle Tapiku raamatukogu juhataja ametisse. Nüüd tekkis Virvel soov asuda õppima raamatukogundust Viljandi kultuurhariduskoolis, mida ta 1995. aastal ka tegi. Igas kuus tuli ühe nädalal koolis käia. “Viljandisse sõitsime koos Põltsamaal elava ja seal raamatukogus töötava tütrega, kes ka kultuurhariduskoolis raamatukogundust asus õppima. See oli meie jaoks päris julge ettevõtmine. Vahel talvel pidasin teel olles auto kinni, et tütar autoaknad jääst puhtaks saaks kraapida. Nii hea oli koos sinna käia. Õhtul saime mõlemad jälle koos koju, tütar Põltsamaale ja mina Tapikule.

Kultuurhariduskoolis õppimise aega meenutan ma sooja tundega südames, sest õppejõud olid seal toredad ja mõistvad. Selle kooli lõpetasime me mõlemad ka ära. Aga tütar tundis, et temal jäi Viljandi kultuurhariduskoolis õppimisest veel väheseks ning hiljem lõpetas ta samal erialal ka kõrgkooli,” jutustas Virve.

Võttis külaelu juhtimise üheks aastaks enda kanda

Raamatukogu juhatajana töötatud aastatest rääkides jutustas Virve nukralt sellest, et varasemal ajal käisid Tapiku raamatukogus sageli ka lapsed, aga nüüd seal lapsi enam peaaegu ei olegi. Möödunud aastal käis Tapikult kooli kolm last ning ta ei teagi täpselt, mitu last tänavu seal kooliteed alustas.

Väikeses kohas on raamatukogul sootuks teistsugune tähendus kui linnas. Tapiku raamatukogu on kujunenud selle piirkonna inimeste keskuseks, kuhu sageli kokku tullakse. Ühelt poolt on Virve jaoks tore, kui inimesed raamatukogus käivad ja seal omavahel suhtlevad. Raamatukogu juhataja ameti ja ühiskondliku töö kõrvalt on Virve leidnud aega ka vanu inimesi kodudes abistamas käia. Vähemalt kümmet inimest on ta tänaseks päevaks küll Lahaveres, Tamsis, Tõiveres ja mujalgi aitamas käinud.

Lisaks kõigele muule on juba kolmeteistkümne aasta vältel olnud Virve kanda ka Tapiku külaseltsingu juhtimine. Külaseltsingu asutamise mõttega pöördus palju aastaid tagasi Virve poole tollane Pajusi vallavanem Heldur Lääne koos vallasekretäriga. Siis palusid nad Virvel ühe aasta jooksul seltsingu tegevuses eestvedajaks olla. “Nüüd on sellele ühele ammu null juurde lisandunud ja tänaseks 13 aastat saanud. Olen seda tööd läbi nende aastate ühiskondlikus korras teinud. Õnneks on mul ka häid abilisi tänu kelle toetusele saame siin oma asjad tehtud,” lisas Virve Etulaid.

Praegu teeb talle muret, et hooned on vanad ja kõik ümberringi laguneb. Külakiikki on juba küllalt vana ja vajaks välja vahetamist. “Kas uue suure valla juhid meid edaspidi toetavad, seda ma ei tea. Mul on veel energiat piisavalt ja soovi midagi ära teha samuti. Olen siinsetele natuke noorematele inimestele öelnud, et me võiksime koli ja prahti täis ruumid raamatukogu kõrval ära koristada. Ehk suudame edaspidi nendega midagi ette võtta. Võiksime sinna näiteks kinosaali teha,” unistas energiline naine.

Kõige selle kõrval jätkub tal aega ka kodukandist eemal olemiseks, olgu siis lühiajaliselt või ka pikemat aega. Just praegu koostab ta nimekirja inimestest, kes novembris Viljandisse Ugala teatrisse etendust vaatama minna tahavad. Alles hiljuti jõudis ta tagasi raamatukogu töötajate kolmepäevaselt Leedu reisilt, millest Virve ka Tapiku kandi rahvale lubas jutustada.

Raamatukogus tööd jätkata ja seltsingu tegevusega edasi tegeleda saab ta tänu abikaasale, kes koduse majapidamise korras hoiab. Nüüd elavad nad juba ammu kunagi Põdra sovhoosilt saadud peremajas, mille nad riigikorra muutumise järel osakute eest välja ostsid. Praegu abikaasaga kahekesi.

Virve sõnul on tal veel väga palju plaane ja tahtmist erinevate asjadega tegeleda, aga kõigeks napib aega. Kodused toimetused vajavad ju samuti toimetamist. Ehkki Virve tööpäev raamatukogus kestab ametlikult kaheni, saab ta sealt tavaliselt koju minna alles nelja paiku. Rohkem on tal praegu aega tänu sellele, et lapsed ja lapselapsed käivad nüüd tema juures üsna harva. Varem olid nad aga vanemate ja vanavanemate juures hoopis sagedamini külas.

Samas tõdes toimekas naine, et kui ise kohapeal oma probleemide lahendamisega ja elu meelelahutusliku korraldamisega ei tegele, siis keegi teine sinna ka midagi tegema ei tule. Virve koostab Tapiku piirkonna ajaloo ja inimeste tegevuse kohta kroonikat, millest osa on juba kaante vahele saanud. Naine lubab külaelu eestvedamist jätkata, sest energiat on tal veel kuhjaga, kui ainult kusagilt raha ka saaks, et oma mõtteid teoks teha. Samas loodab ta, et mõni noorem talle külaelu vedamisel appi tuleb.

Virve Etulaidi elukäik

*Sündis 1943. aastal Särglas

*Koolitee algas 1951. aastal seitsmeklassilises Järksaare koolis

*Töötas Unakvere külas Murrangu kolhoosis raamatupidajana

*Tapikule asus arvepidaja-kassapidajana tööle 1962. aasta 22. jaanuaril

*Tapikul tutvus oma tulevase abikaasa Raimoga

* Virve ja Raimo perre sündis 1964. aastal poeg Aivar

*1966. aasta 1. jaanuaril kolhoos Ühine Tee likvideeriti

*1967. aastal sündis perre tütar Aive

*Töötas mõnda aega postiljonina

*1971. aastal asus tööle raamatupidaja kohusetäitjana

*1982. aastal tehti ettepanek asuda tööle brigadirina Põdra sovhoosi Tapiku osakonnas

*Asus õppima Olustvere sovhoostehnikumi

*1983. aastal sai Virvest Põdra sovhoosi Tapiku osakonna juhataja

*Pärast Eesti taasiseseisvumist asus tööle Tapiku raamatukogu juhatajana

*Õppis koos tütrega Viljandi kultuurhariduskoolis

*13 aastat on vedanud kohalikku külaseltsi.

TOOMAS REINPÕLD

blog comments powered by Disqus