Homme möödub sada aastat Eesti vanima ja suurima jõustruktuuri – vabatahtlikke riigikaitsjaid koondava Kaitseliidu loomisest. 11. november 1918 oli see päev, mil lõppes enam kui neli aastat kestnud esimene maailmasõda ja ühtlasi ka Saksa okupatsioon Eestis.
Verinoor riik jäi maailmasõja lõpuga kohe suure naabri Venemaa huvisfääri ning veel samal päeval, 11. novembril moodustati noore riigi kaitseks relvastatud kodanike liit – Eesti Kaitse Liit. Sõjaministrile allutatud Eesti Kaitse Liidu ülemaks sai kindralmajor Ernst Põdder, juhatuse esimeheks aga admiral Johan Pitka. Viimasest sai Kaitseliidu tegelik looja.
Need olid meie riigile rasked ja keerulised ajad. Juba sama kuu lõpus tungis Punaarmee kahe diviisiga Eesti territooriumile ja algas Vabadussõda. Esimeste seas astusid koos koolipoistega vaenuvägedele vastu kaitseliitlased. Sõja esimesel kuul hinnati nende arvuks 14 000 meest.
Kogus kiiresti elujõudu
Järgnenud kuudel, kus Eestis alles organiseeriti rahvusväge, kogus Kaitseliit kiiresti elujõudu. Jätnud seljataha esimesed rasked sõjakuud ning saanud rindejoone pidama, hakkas Kaitseliidu liikmete arv kiiresti kasvama. Ühe aastaga kujunes organisatsioonist välja reaalne jõud, millega kaitsta oma riiki. Kui novembris 1919 täitus Kaitseliidul esimene aasta, hinnati organisatsiooni liikmete arvuks juba 119 000 kodanikku. Neist ligi pooled – 46 000 – olid saanud juba sõjalise väljaõppe.
Seda üllatavam on mõelda, et pärast Vabadussõda jäi Kaitseliidu tegevus soiku ning käis maha. Teist sünnipäeva ei tulnudki. Sest pool aastat pärast rahulepingut Venemaaga, 12. augustil 1920, otsustati Kaitseliidu tegevus sootuks lõpetada. Tagantjärele mõeldes tundub see niivõrd rumal otsus, et seda on isegi raske uskuda. Ometi arvati siis ilmselt sinisilmselt, et rahu on igaveseks ajaks maa peale saabunud ning meie omariiklust ei ähvarda enam ükski oht.
Kaitseliit saadeti laiali ja selle asemel algas siseriiklik poliitiline võimuvõitlus. Karm reaalsus saabus kiiremini, kui võis karta. Kohe pärast kommunistide 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatset kutsuti Kaitseliit 17. detsembril taas ellu. Seni omaalgatuslikkuse pitserit kandnud organisatsiooni tegevus sai nüüd riikliku toe, sest kaitsevägede ülemjuhataja kindralleitnant Johan Laidoner isiklikult kehtestas kaks nädalat pärast mässukatset oma käskkirjaga Kaitseliidu ajutise põhikirja.
Juba 2. veebruaril 1925 kinnitas vabariigi valitsus Kaitseliidu uue põhikirja, mis mitmeti täiendas ja täpsustas seni kehtinud ajutist põhikirja. Uue põhikirjaga määrati kindlaks kogu organisatsiooni juhtimine. Kaitseliidu ülemaks sai järgnenud viieteistkümneks aastaks (1925–1940) kindralmajor Johannes Roska-Orasmaa, kes oli tihedalt seotud ka praeguse Jõgevamaa piirkonnaga. Lisaks nähti ette keskjuhatus, keskkogu ja tuntumatest riigi- ja seltskonnategelastest koosnev vanematekogu.
Müstiline hoomamatu jõud
Organisatsiooniliselt jaotati Kaitseliit siis viieteistkümneks malevaks ja need omakorda malevkondadeks ning edasi analoogiliselt kaitseväele kompaniideks, rühmadeks ja jagudeks. Just aastatel 1925‒1926 ehitati Kaitseliidu kui elujõulise tugeva organisatsiooni väljakujundamisele ja arengule vundament.
Sellele järgnes juba riigikaitselise organisatsiooni tugevnemine ja edukas lõimumine ühiskonda. Sest ülesanded, mis Kaitseliidule siis pandi, olid õige erinevad. Põhifunktsiooniks oli seaduslike võimude abistamine Eestis maksva põhiseadusliku riigikorra ja kodanike julgeoleku kaitsmisel, kuid näiteks ka kodanikes isamaaliste ja rahvuslike tunnete süvendamine ning rahva kehalise kasvatuse arendamine.
Tähelepanuväärne oli Kaitseliidu arengus 1927. aasta, mil pandi alus Eesti laskespordi tulevasele edule järgmisel kümnendil. Kui seni oli laskeharjutuste läbiviimist takistanud üldine laskeradade vähesus, siis sealt alates asuti uute laskeradade väljaehitamisele üle riigi. Aluseks võeti põhimõte, et ühelgi kaitseliitlasel ei kuluks lasketiiru jõudmiseks üle ühe tunni. Nii jõuti 1932. aasta kevadeks seisu, kus kaitseliitlastel oli kasutada ligi 650 laskerada. Panustamine lasketiirudesse, korrespondentsvõistluste korraldamisse ja lõpuks Arsenalis oma relvatööstuse loomisse viis Eesti 1937. aastal maailma parimaks laskespordimaaks. Ning tegelikult olid selle taga eelkõige Kaitseliit ja kaitsevägi.
Nii oli Kaitseliidul 1930. aastatel oluline roll lisaks sõjalise väljaõppe ja riigikaitsekasvatusele ka seltsi- ja spordielu korraldamisel. Kaitseliidust kujunes Eesti riikluse pant. Omamoodi müstiline jõud, mida vaenlane ei hoomanud ja kartis. Aastaks 1940 oli Kaitseliidu liikmeid 42 000. Seepärast oli Nõukogude võimul Eesti okupeerimisel üheks esimeseks ülesandeks Kaitseliidu kui ohtliku rahvaorganisatsioon likvideerimine 27. juunil 1940. Kaitseliit taasasutati 17. veebruaril 1990 ja sellest kujunes taas üks omariikluse nurgakive. 28. aprillil 1992 arvati Kaitseliit Eesti kaitsejõudude koosseisu.
TIIT LÄÄNE, peatoimetaja
