Reformierakond koos oma valitsuspartneritega on seadnud eesmärgiks kiire ülemineku eurole. Miks me õieti sinna euro poole püüdleme? Kõige konkreetsem vastus oleks – Eestile on eurot vaja, et majandust elavdada ning samas ka rahva sääste kaitsta.
Eurotsooniga ühinemine eeldab, et Eesti peab hoidma inflatsiooni kontrolli all. See tähendab, et hinnad ei tõuse, pigem langevad, mis on ju igale tarbijale positiivne. Samuti eeldab edukas pürgimine euro suunas seda, et meie riigivõlg ei tohi olla ülemäära suur. Õnneks on Eesti riigivõlg tänasel päeval Euroopa Liidu kõige väiksem – mis on iseenesest väga hea ning selle eest oleme Euroopa Komisjonilt ka kiita saanud. Euro saame siis, kui riigieelarvet suuremasse miinusesse ei lase kui 3 protsenti SKP-st ja jätkame senist konservatiivset talupojatarkusest lähtuvat eelarvepoliitikat. See nõue ei lase riigil rohkem kulutada, kui seda reaalselt on. Seega näeme, et euro poole pürgimine ei luba valitsusel poliitilise hetkekasu nimel rumalusi teha, vaid sunnib langetama tulevikkuvaatavaid ja vahel ka raskeid otsuseid.
iii
Eesti vajab oma majanduse arendamiseks investeeringuid. Investeeringud tähendavad uusi ettevõtteid või olemasolevate laiendamist, uusi töökohti ning seeläbi uut ja suuremat sissetulekut nii töötajatele kui ka riigikassale. Tuleb luua olukord, kus meie oma ja välismaised ettevõtjad julgeksid jätkuvalt siia raha paigutada. Alusetud ning pahatahtlikud kuulujutud krooni devalveerimisest on selle eesmärgi otseseks piduriks. Küsimus on ju meie riigi usalduses. Et usaldusväärsust tõsta, on euro hädavajalik. Euro on praeguses majandus- ja finantskriisis hästi vastu pidanud ning eurole üleminekuga kaoks taolistel kuulujuttudel igasugune põhi jalge alt. Kui Eesti liitus 1. mail 2004 Euroopa Liiduga, avas see samm võimaluse kiireks majanduskasvuks. Üleminek eurole oleks loogiline jätk juba tehtule ning üheks aluseks uuele majanduskasvule.
Nüüd säästude kaitsmisest. Kui meil õnnestub eurole üle minna 1. jaanuarist 2011, nagu peaminister Andrus Ansip loodab ja valitsus pingutab, pole meil vaja karta oma säästude pärast. Nii pangas olev raha kui ka inimeste käes olevad kroonid vahetatakse ümber juba praegu kehtiva ametliku kursiga ning esialgu kehtivad üheaegselt nii kroon kui euro. Edgar Savisaar aga hirmutab Eesti rahvast devalveerimisega ja külvab paanikat. See on lubamatu ja vastutustundetu käitumine. Krooni devalveerimine vähendab hoiuste väärtust ja nii kannatavad just vanemad inimesed. Väga raskesse olukorda satuvad ka need, kes on pankadelt laenu võtnud. Valdav enamik laenudest on antud eurodes ning krooni devalveerimise korral läheb tagasimaksmine palju raskemaks. Seega – kiire üleminek eurole on meie kõigi ühistes huvides.
iii
Pensionisammastega seonduv ning poliitiline kemplemine II samba ümber jääb paljudele arusaamatuks. Kevadilm on heitlik. Tuul muudab natuke suunda ning senisest pensioni II samba kirglikust vastasest Keskerakonna esimehest on saanud selle veelgi kirglikum kaitsja. Paraku hetkekasu nimel ning rahva heidutamise ja paanikaahju kütmise hinnaga. Kuidas aga asjad tegelikult on?
iii
Siiani on pensioni II sambasse raha säästnud nii eraisik kui riik. Kiire majanduskasvu aastatel ja heal ajal on see olnud mõistlik tegevus. Paraku oleme täna olukorras, kus nii inimeste kui ka riigi rahakott on ülemaailmse majanduskriisi tõttu tunduvalt õhemaks jäänud. Et II sambasse jätkuvalt raha panna, peaks riik seda tegema millegi arvelt või suisa laenu võtma. Aga eelarvet on juba niigi kõvasti kärbitud ja täna on ohus ka töötukassa laekumised, millest tööta jäänud inimesed toetust saavad. On selge, et selles valikus tuleb toetada töötukassat ja raha sinna suunata, et püüda vältida sotsiaalset plahvatust. Kui raske aeg ei võimalda säästa, siis ei saa seda kuidagi ka teha. Kaheldav on, kas inimene, kelle palk on vähenenud ja kellel võib olla raskusi toimetulekuga, saab iga kuu oma palgast 2 protsenti pensionisambasse suunata.
Meie probleem on selles, et pensionifondid kui sellised on enamikele inimestele kõrgem matemaatika ja me pole eriti huvi tundnud ega ka aru saanud, mida fondihaldurid meie rahaga on korda saatnud. Sellest johtuvalt on valitsuse juhtpartei Reformierakond ja tema esimehest peaminister teinud ettepaneku kaheks aastaks maksed peatada, seda nii üksikisiku kui riigi poolt. Kriisi ajal niigi nappi raha fondidesse nagu musta auku edasi kupatada ei ole mõistlik. Siin hoogu maha võttes ning eurole panustades võime olla üsna kindlad, et seeläbi kasvavad tulevikus ka meie pensionisambad.
iii
URMAS KLAAS, Riigikogu majanduskomisjoni esimees, Reformierakond
