Ent maaelu tagasiviimine klassikalistesse taluaegadesse (Vargamäele, Kõrbojale, Ülesoole, Sirgasmäele jne) tähendanuks tänapäeval tagasisurumist sellesse, mida kaasaegse majandusteooria rajaja Adam Smith juba 200 aastat tagasi nimetas “külaelu idiotismiks?. Võidumeheks oleksid saanud, ja muide, osalt ongi saanud, mitte maasaaduste tootjad, vaid vahendajad-töötlejad. Alatihti paneme ju tähele, et maainimene teenib oma raske töö eest vaid õige õhukest, linnamees poes maksab sama asja eest aga rasket raha. Kuhu jääb vahe? Õige: vahendajale-töötlejale, kel on kahtlemata oma täisõigus kasumile olemas, kuid kelle paradiisitingimused on loonud need omaaegsed “põllupoliitikud?, kes käskisid meiereisid ja vorstivabrikuid erastada “omadele?, st ilma konkurentsita. Oleks linnas aetud sama poliitikat, lõhkeksid pangad veel tänagi nagu torud külmal talvel?
Kui nõukogude võim taandas kogu linnavälise elu eeskätt põllumajanduslikule tootmisele, siis asus ta vaiksel, aga kindlalt hävitama seda kultuuri- ja keeleosa, millel eesti rahvuslik vaim oli tegelikult püsinud: mittepõllumajanduslikku elu külades ja alevikes. Kadusid eestipärased kohanimed ja tulid asemele sovjetismid ? Ülenurme asemel hakati elama “Leninis?, paremal juhul tuli Kõrveküla asemele “Härma?, aga enamasti ikkagi Viiratsi asemele “Gagarin? ja Viimsi asemele “Kirov?. Puht-töö-alasest keelest ma ei räägigi ? “emteejotid?, “narjaadid?, “transpivkad? ja muu taoline koledus. Isegi nõukogudeaegsetes rahvajantides ja teatridraamades kõlbas nooruke naiskooliõpetaja vaid pinge tekitamiseks kohalikule, esialgu veel joovale, aga edaspidi eesrindlikuks sirguvale traktoristile või EPA-st tulnud agronoom võitluseks kulakliku (linnaturuliku) mõtlemise jäänukitega. Kulaku “viga? oli nimelt see, et ta püüdis linnas müüdu eest osta peenemaid asju (ilusamaid riideid, raadioaparaadi, lugeda moeajakirja “Maret?), saata lapsi kõrgemat haridust omandama ja seega kalduda kõrvale maaproletariaadi õigest liinist. Kolhoosikirjanike ?olohhovi ja Leberechti ideaalne maainimene pidi olema mitte ainult usin, vaid ka kohtlane. Muide, just sellepärast oligi Juhan Smuulil pahandusi oma “Muhulaste? pärast ? need olid raamatus liiga nutikad? nagu eluski.
Nõokogulikke, s.t. rahvusvastaseid traditsioone kipub suuresti jätkama ka Euroopa Liit: suurim osa tavainimestelt kokku kogutud rahast jagatakse laiali põllumajanduslikule tootjale. Kusjuures siingi kohutava ebaõiglusega: peamiselt ainult prantsuse talumehele, kelle agrotehnoloogia jätab isegi kõrvalvaatajale üsna kurva mulje. Erinevalt turistidest olen mitmed suved olnud Prantsusmaal n-ö. “päris-maal” ? Burgundia kandis, kus lipa-lapa lagunenud lautades käivad vilu otsimas päris-lehmad ja kus külakaevust tuleb sellist odööri, et seda lihtsalt peab veiniluhvtiga summutama.
Aga samas läheb maailma põllumajandus kaugele edasi tööstuslikku rada ja USA saaks kogu inimkonna toitmisega kui just mitte lõpuni, siis suuremas osas ikkagi üksi hakkama. Kuid toimib ka vastupidine tendents: vaatamata kunagise Tallinna linnapea bravuursele lubadusele tuua kogu Eesti ja vist siis pärast seda ka lausa universum Tallinna (õudne mõeldagi!) toimib tasapisi vastupidine tendents: inimesed hakkavad linnadest maale tagasi minema. Ja mitte ainult elama uutesse “lollide-küladesse”, mida näikse kerkivat lõputult ja mis ei kujuta endast muud kui linna halbade külgede maaletoomist (naaber naabris kinni, loodust pole ollagi jne) ilma linnaelu mugavusteta (poodi ei ole, mistahes muud tarbe- ja töökohad on kaugel jne).
Mõtlen sellele, et maaelu hakkab paranema siis ja seal, kus see muutub teatud uute või vanade elukutsete omajate ja ametimeeste eneste eluviisi osaks. Mis seal imestada, et tavapärastest inimestest veidi teistmoodi arvutifriigid armastavad teha oma tööd maavaikuses, käsitöötegijad taludes, aianduse- ja kunstiinimesed alevikuservades, et on olemas kooli- ja kirikuõpetajaid, leiutajaid, insenere ja arste, kes elavad maal mitte sellepärast, et on olemas maapoliitika, vaid sellepärast, et nad seal tahavadki elada.
Aga maa-poliitika peab siinkohal just sellepärast olemagi, et see maaletulek ja siiajäämine ka reaalselt suhteliselt kerge oleks ega nõuaks ülemääraseid rahalisi ja paberlikke pingutusi.
Paljutki on tehtud? aga millega jätkata? Hea küll: kasvõi sellest, et teed ei tolmaks, ehitusest ja ehitamisest maale ja maa tarvis. Kvaliteetselt ja ausa hinnaga. Aga sellest mõni teine kord.
IGOR GRÄZIN,
Riigikogu liige,
Reformierakond