Kardame kaasinimest, olemata kindel iseendagi vaimu vastupidavuses. Apokalüptilised katastroofimeeleolud, enesehävitamine ja häguse tuleviku painavad nägemused on rasvased hüüumärgid meie praegusaja realistlikus eluromaanis.
Vahel tundub, et paljudel meist otsekui polekski enam eesmärke, ambitsioone, aateid ega imepäraseid unistusi. Neid, mis kord inimlikult liigutavad või lihtsusega jalust rabavad. Või aeglaselt valutavaid, elupikkusi, tekkivaid läbi valude ja eneseületamise taakraskuse. Unistused sureksid justkui enne oma sündi, mõistetamatu elupõletamise, käegalöömismeeleolude ja hingeväärituse tõttu.
Üürike ruum kahe daatumi vahel
Keegi nagu ei oskaks või ei suudaks enam elu hoida. Vaevalt leidub hommikut, mil liiklussõnumites ei edastataks kurbi teateid mitme ohvriga avariide kohta. Laupkokkupõrked, teelt väljakihutamised, peateele ettekeeramised, jalakäijatele otsasõidud, asjaosalisteks noored uljaspead, raske jalaga pedaalitallajad, enamasti joobes. Helkurita surmapõlguritest jalutajad või jalgratturid öiste maanteede ääres, samuti sageli purjus või narkojoobes. Või lihtsalt hoolimatud.
Inimese elu pikkus olevat üürike ruum kahe hauakivisse raiutud daatumi vahel. Aina sagedamini, aina rohkematel jäävad daatumid nukrakstegevalt lähestikku. Noored elud katkevad mõttetult, hetkeemotsiooni, hetkelõbu, hetkevaimustuse tagajärjel.
Naistelgi on küljes elu hävitamise märk. Vaatamata rasestumisvastaste vahendite paljususele ja kättesaadavusele hukatakse eostatud inimalgeid ikka veel lubamatult palju.
Eks nemadki, need hoolimatu ellusuhtumise abituimad ohvrid, tsiteerides Remarque` i, ?…tahtsid aedades mängida ja millekski saada, inseneriks, preestriks, sõduriks, mõrtsukaks, inimeseks…?
Tumm kaisuloom ja vägivaldsed multikad
Ja neilegi, ilmavalgust näinuile, pole sageli antud tatsuda ürgnaiseliku, pühendunud ema seelikusabas. Neil tuleb leppida sigaretti pahviva, martiiniklaasi kergitava, liikluskeerises uljalt rooli keerava emaga, kelle elus on pjedestaali kõrgeimal astmel karjäär, reisid ja ärilõunad.
Lapsele jäävad unejutte asendavad muinasjutukassetid, tumm kaisuloom ja multikad, kus heroiline robotinimene või ebamaine koletis ikka ja jälle kedagi surnuks pistab.
Vahest siit saabki alguse väärastunud arusaam, et inimelul justkui polekski hinda. Üksnes tapetult saagiks saadud auto. Peotäis kortsunud rahatähti. Pangakaart. Või pelgalt rahulduse leidnud kättemaksuiha.
Viimase kaheteistkümne aastaga on Eestis sooritatud 6300 enesetappu, niisama palju inimesi on hukkunud õnnetuste läbi. Eestimaa väiksust ja kasinat rahvaarvu silmas pidades on need mõtlemapanevad ja ärevust tekitavad arvud. Inimestel on raske, kurb ja lootusetu, nendivad psühholoogid. Töötus, oskamatus uues ühiskonnamudelis end maksma panna, enesehinnangu langus, üha süvenev abitus…
Elu tähendab väljakutseid
Ent oli siis mõisahärrat orjanuil kergem? Või sõdade, nälja ja hävinguga silmitsi seisnuil? Kes on sõda näinud, ei lakka seda iial nägemast, öeldakse tõsielusündmustel põhinevas filmis ?Me olime sõdurid?. Sest edasi minnes tuleb minevik kaasa. Raske mineviku ja raske tulevikuga pole kerge koos elada. Ometi on elatud, elatud õigesti ja väärikalt, täisvereliselt.
Tundub, et praegu on ajuti tegu hellikuna üles kasvanutega, kellele iga väljakutse või teele tekkinud takistus joomiseks, narkootikumide süstimiseks või vabasurma minekuks tõuke annab. Seda eriti siis, kui elu ja surma salapärasus kogu oma mõistetamatuses hinge kipub matma. Kui tekib kiuslik soov pärast valesti ja vääritult elatud elu omal moel lunastada maailma ja iseennast. Valesti ja mõttetult surres.
Võib-olla mõtlevad joodikud ja narkomaanidki Tuglase kombel: ?On elul kaks palet. Olin ühele ise hirmus. On teine mulle hirmus. Ma ei taha näha enam kumbagi palet.?
Aga pole ju kõige targemaski raamatus öeldud, et elu on vaid muretus, rõõm, küllus ja pilvede värvid. Elu on ka väljakutsed, surutus, vaesus ja ebaõnn.
Oleme kõik vahelduvalt võitjad ja võidetud, leidjad ja kaotanud ning kogeme erinevate hetkede omapärast ja kordumatut võlu. Siis, kui naeratustest saavad pisarad. Kui hääbuv valu annab teed arglikule rõõmule. Kui kallite haudadel tärkavad uue kevade lilled ja ilusad mälestused on fotode näol silme ees nagu tummfilmi kaadrid. Kui pereliige või sõber sooja sõnaga nurjuma kippuva päeva päästab. Kui ööst kasvab hommik, mis mõjub nagu vabastus.
?Eksides ja komistadeski maksab edasi minna. Hoida ja kaitsta enda ning lähedaste elu, seda kauneimat ja salapäraseimat kingitust. Sest varjatud käänu taga peidab end kindlasti elu veel avastamata saladus. Ja lootusehelk, mis halliski hetkes naeratusena vastu peegeldub. Meil pole sel teel toetuda kellelegi peale iseenda. Jumal on surnud. Inimesed on ta tapnud.? (Nietze).
URVE TINNURI, ajakirjanik
