Õigupoolest ununes Signet möödunud esmaspäeval tema vanematekodus külastades küsimata, kelleks ta lapsepõlves saada tahtis, aga et ta keskkonnaata?eeks saada ei tahtnud, on küsimatagi selge. Esiteks ei tea väikesed tüdrukud just palju diplomaatide tegemistest ega oska seega nendeks tahta, teiseks ei osanud tollal ka täiskasvanud inimesed ette näha, et Eestil on peatselt vaja Euroopa Liidu juurde erialaata?eesid lähetama hakata. 1994. aastal, kui Signe Jõgeva 2. Keskkooli ehk praeguse Jõgeva Ühisgümnaasiumi lõpetas, olid nupud Eesti riigi “malelaual” aga juba uues asendis ning õpingute jätkamine Tallinnas Concordia Rahvusvahelises Ülikoolis välismajanduse erialal oli just see, mis võimaldas edaspidi vastu võtta kõik huvitavad väljakutsed.
Juba Concordias õppimise ajal kandideeris Signe tööle Euroopa Komisjoni Delegatsiooni ehk sisuliselt Euroopa Liidu esindusse Eestis ja osutuski eelkõige tänu heale inglise keelele valituks ? Concordias käis ju kogu õppetöö inglise keeles! Amet oli küll üksnes sekretäri oma, aga võimaldas ennast hästi kurssi viia euroasjanduse köögipoolega. Paraku olid selles asutuses vähemasti tollal vastutusrikkamad ametikohad ette nähtud Brüsselist lähetatud ametnikele, mistõttu Signe tundis varsti, et piir tuleb ette ja edasi liikuda pole kuhugi. Seepärast kandideeris ta keskkonnaministeeriumi eurointegratsiooni peaspetsialisti kohale ning osutus tänu oma kasulikele teadmistele, kogemustele ja kontaktidele jälle valituks. Töö keskkonnaministeeriumi rahvusvahelise koostöö osakonnas langes huvitavale ajale, sest parasjagu käisid läbirääkimised Euroopa Liidu ja Eesti vahel Eesti ühinemise küsimuses. Töö kõrvalt tegi Signe Eesti Diplomaatide Kooli juures läbi üheksakuulise rahvusvaheliste suhete ja eurointegratsiooni programmi. Ning osutus jälle sobivaimaks kandidaadiks, kui keskkonnaministeerium otsustas lähetada oma esindaja Brüsselisse Eesti esindusse Euroopa Liidu juures. Enne Brüsselisse lähetamist stazeeris Signe kolm kuud Euroopa Komisjoni keskkonnadirektoraadi juures.
“See oli jälle kasulik kogemus, kuna nägin lähedalt, kuidas toimivad Euroopa Liidu institutsioonid. Keskkonna peatükk oli Eesti ja Euroopa Liidu läbirääkimistel selleks ajaks küll juba suletud, aga üksikuid üleskerkinud probleeme sain veel tasandada. Näiteks trehvas keskkonnadirektoraadis Eesti eest vastutav lauaametnik, emotsionaalne Taani härra lugema lennukis inglisekeelset ajakirja, kus kirjeldati üht Eestis peetud põdrajahti umbes nii, et kõigepealt haavati põtra, siis küpsetati rahulikult vorstikesi ja alles seejärel mindi haavatud looma jälitama, et ta lõplikult surmata. Ametnik sattus seda lugedes muidugi paanikasse ning arvas, et kui see lugu mõne europarlamentääri või loomakaitseorganisatsiooni esindaja kätte satub, läheb lahti laialdane Eesti Euroopa Liiduga liitumise vastane kampaania. Üritasin siis koostöös ministeeriumiga asju klaarida ja selgitada, et päris nii jahipidamine meil siiski ei käi,” meenutas Signe.
Aumeeste kokkulepe
Alaliselt Brüsselis töötanud on ta 2001. aasta septembrist. Nagu teistelgi Eesti ministeeriumide poolt Brüsselisse lähetatud erialaata?eedel, mööduvad ka Signel enamik tööpäevi Euroopa Liidu Nõukogu vastava ala töögrupi koosolekutel osaledes.
“Kui valmib mõne Euroopa Komisjoni poolt välja töötatud direktiivi, määruse või otsuse eelnõu, siis käib see alati läbi Euroopa Liidu Nõukogu vastava ala töögrupist. Nii et 25 liikmesriigi, samuti eesistujamaa, Euroopa Komisjoni ja nõukogu sekretariaadi esindajad istuvad ühise laua ümber ning liikmesriikide esindajad püüavad igaüks komisjoni pakutud direktiiviettepanekut oma maale sobivas suunas muuta, komisjoni esindajad aga võidelda selle esialgsel kujul säilitamise eest. Tavaliselt kestavad kohtumised hommikul kella kümnest kella kuue-poole seitsmeni õhtul. Poolteisetunnine lõuna tehakse eelkõige selleks, et sünkroontõlgid taastuda saaksid.
Muuseas, tõlkide tööpäev lõpeb täpselt kell pool seitse ja kui kohtumine sellest kauem kestab, siis rakendub nn aumeeste kokkulepe. See tähendab seda, et tohib rääkida kas inglise või prantsuse keeles, aga keegi ei tohi rääkida oma emakeeles. Nii et inglased ja iirlased hakkavad purssima prantsuse ja prantslased inglise keelt ning ülejäänud räägivad seda, mis neil paremini välja tuleb,” ütles Signe.
Tema sõnul on ata?ee töös väga oluline ka suhtlemine Euroopa Komisjoni ametnikega. Sellele, et komisjon mingi direktiivi või määruse ettepaneku teha kavatseb, on nimelt kasulik võimalikult varases staadiumis jälile saada, et võimaluse korral Eesti huve juba originaalettepanekusse sisse suruda. Selleks aga, et toimuvale jälile saada, tuleb vastavaid ametnikke välja dringile viia või nendega lõunat süüa. Täpselt samuti tuleb lävida europarlamentääridega, kuna keskkonna osas toimib nn kaasotsustusprotseduur, st Euroopa Liidu Nõukogu ei saa võtta direktiivi või määrust vastu ilma Euroopa Parlamendi nõusolekuta. Mis tähendab, et direktiivi- ja määruseettepanekuid menetletakse paralleelselt Euroopa Liidu Nõukogu vastavas töögrupis ja Euroopa Parlamendi vastavas komisjonis. Ning kui Eestil on olulised huvid mingi direktiivi osas, siis üks võimalus oma ideid sisse suunata on just parlamentääride hulgas selgitustöö tegemine. Nii et teatud määral sarnaneb ata?ee töö malemänguga: tuleb osata õigeid nuppe liigutada ja vastase käike ette näha.
Oluline on ka suhtlemine kolleegidega, st teiste liikmesriikide keskkonnaata?eedega: kui kahekümne viiekesi ühe laua taga koostööd tehakse, mõjutavad isiklikud suhted selle tulemust vägagi. Lisaks sellele tuleb sageli suhelda Brüsselis töötavate Eesti ajakirjanikega, seda eriti enne ministrite nõukogude kohtumisi.
“Eriti huvitab neid näiteks kalanduse teema ja kuna kalavarude küsimused on siiani minu kompetentsi kuulunud, on mul sel teemal ajakirjanikele sageli infot jagada tulnud. Vahetult enne Eestisse lendamist osalesingi kalandusnõukogu istungil, kus jagati järgmise aasta kalakvoote. Läbirääkimised lõppesid soodsalt: me saime head püügivõimalused. Eriti hea meel on mul aga selle üle, et uuest aastast tuleb kalavarudega tegelema eraldi inimene ja mina saan natuke rohkem keskkonnaasjadele pühenduda,” ütles Signe.
Keskkonnaküsimustest on talle endale kõige südamelähedasem looduskaitse, eriti Natura võrgustiku teema. See hakkabki aga lähiajal “kuumaks” muutuma, sest peatselt Euroopa Komisjoni ja Eesti vahel algavatel läbirääkimistel otsustatakse, missugused 1. maiks esitatud Natura eelvaliku alad siis ikkagi kaasatakse Natura võrgustikku ja millised mitte.
Kuna ata?ee on lähetatud Brüsselisse Eesti riiki ja konkreetselt oma ministeeriumi esindama, siis toimib ta enamikul juhtudel mitte iseenese tarkuse, vaid ministeeriumist, täpsemalt vastava ala eksperdilt saadud juhtnööride järgi. Aga kõiki töögruppides üles kerkivaid küsimusi pole lihtsalt võimalik ette näha ja ootamatutes olukordades tuleb reageerida tõepoolest iseenda tervest mõistusest lähtudes.
“Samas saame alati võtta, nagu öeldakse, analüüsireservatsiooni, ja hiljem ikkagi Tallinnaga läbi rääkida,” ütles Signe. “Meie roll on tegelikult eelkõige näha, kuhupoole üks või teine asi hakkab suunduma ning kes võiksid selles protsessis olla meie liitlased ja vastased.”
Hernesupi ja kiludega
Kui ülejäänud üheksa liituva riigi esindused Euroopa Liidu juures muutusid alalisteks esindusteks liitumispäevast 1. maist, siis Eesti esindus vahetas nime juba möödunud aasta veebruaris. Seda selleks, et hoida kokku uute visiitkaartide ja muude trükiste ümbertegemise kulusid, sest just siis vahetus ka alalise esinduse aadress: senistest kitsamatest oludest koliti Eesti riigi poolt ostetud ja renoveeritud majja, mis asub päris nn eurokvartalis ning kust on lühike maa nii Euroopa Parlamenti kui ka Nõukogusse. Ka Eesti esinduse isikkoosseis kasvas praeguse suuruseni ? umbes 75 inimeseni ? juba veebruaris.
1. mai oli Signe sõnul Brüsselis päikeseline ja sündmusterohke.
“Kümne uue riigi liitumist tähistavad üritused hakkasid peale tegelikult juba 30. aprilli õhtul: Brüsseli raekoja platsil toimus kontsert, millel esinesid uute liikmesriikide artistid, muusikashowle lisandus raekoja seinale projitseeritud valgusshow. Raekoja plats oli paksult rahvast täis, aga minu arust oli seal rohkem uute liikmesriikide kodanikke kui põliseid brüssellasi. Keskööl tekkis uue aasta tuleku tunne: sooviti üksteisele õnne ja tehti ?ampusepudeleid lahti,” meenutas Signe.
1. mail istutasid Brüsselis töötavad eestlased Eesti saatkonna (peale Eesti alalise esinduse Euroopa Liidu juures on Brüsselis ju ka Eesti saatkond, mis katab kahepoolseid suhteid Belgia ja Luksemburgiga, ning Eesti esindus NATO juures) aeda õunapuu. Paar nädalat varem kokku klopsitud eestlaste koor laulis isamaalisi laule, söödi hernesuppi, musta leiba ja kilu ning tunti ennast hästi.
Kuna Eesti ja teiste kandidaatriikide ametnikud kaasati Euroopa Liidu Nõukogu töögruppidesse juba aprillist 2003, kui ühinemisleping nende riikidega alla kirjutati, ei muutunud nende töö liitumishetkel väliselt kuigi palju, ainult et kui nad senini olid tegutsenud neis gruppides vaatlejatena, siis 1. maist said nad ka hääleõiguse. Ja kuna direktiive kiidetakse heaks kvalifitseeritud häälteenamusega, võib vahel saada kaalukeeleks ka väikese Eesti hääl.
“Mulle tundus küll, et meiega hakati rohkem arvestama,” ütles Signe.
Juuso ja Daniel
Kuna kõigil Brüsselis töötavatel eestlastel on tohutult kiire, suheldakse omavahel enamasti töiselt ning sagedamini kui oma esinduses puututakse kokku Euroopa Liidu Nõukogu majas kas töögruppidesse minnes või lõunapausi ajal. Tõsi, tegelikult on Euroopa Liidu eri institutsioonides töötavad eestlased oodatud neljapäeva õhtuti kindlal kellaajal Iiri kõrtsi, ent Signe teada jõuavad sinna pigem Euroopa Komisjonis, Nõukogus ja Parlamendis töötajad ning tõlgid, mitte aga pikki tööpäevi tegevad Eesti esinduse inimesed.
“See, et esinduse rahvas kella kaheksa-üheksani töö juures istub, on täitsa tavaline. Kel vähegi mahti, käib hommikul enne või õhtul pärast tööd veel prantsuse keele kursustel. Regulaarselt tegutseva segakoori on eestlased Brüsselis siiski moodustada suutnud,” ütles Signe.
Signe käib praegu prantsuse keele asemel hoopis kord nädalas Jaapani massaazi ? Shiatsut ? õppimas. See on tema meelest hea tasakaalustav hobi.
“Kui tööd tehes tuleb, mis seal salata, ka teeselda ja nägusid teha, siis on hea, kui vahelduseks saab natuke sügavamale endasse süüvida. Ja Shiatsu seda võimaldab,” ütles Signe.
Shiatsut läks ta õppima soomlasest elukaaslase Juuso õhutusel. Juusoga tutvus Signe juba Concordias õppides. Nüüdseks on Juusost Signe sõnul saanud nii suur Eesti fänn ja nii hea eesti keele rääkija, et teda võib peaaegu eestlaseks nimetada. Nagu paljude esinduse töötajate kaasad kasutavad Brüsselis oleku aega enesetäiendamiseks ja -harimiseks, nii õpib ka Juuso prantsuse keelt, tegeleb tai chi ja Shiatsuga ning loeb palju. Peale selle teeb Juuso meelsasti süüa. Kuigi koristamine meeldib talle nagu igale teiselegi meesterahvale tunduvalt vähem, on ta sellegi koorma enda õlule võtnud. Signel poleks selleks õigupoolest aegagi.
Peale elukaaslase on Signel Belgias teiseks lähedasemaks inimeseks tema kauaaegne kirjasõber Daniel.
“Me olime 13 aastat inglise keele harjutamiseks kirjavahetust pidanud, enne kui me minu Brüsselisse tulles esimest korda näost näkku kohtusime. Tänu sellele kirjavahetusele ei tulnud ma Belgiasse n-ö puhta lehena, vaid teadsin sellest maast suhteliselt palju. Kirjasõbralt kuulsin näiteks esimest korda kuulsast belgia lauljast Jacques Brelist ja sürrealismiklassik Rene Magritte’ist.”
Kevad veebruaris
Brüsselis töötavate ametnike palkadest räägitakse siinmail legende. Signe sõnul on sealsed palgad muidugi suuremad kui Eestis, aga kallimad on ka kaubad ja teenused. Näiteks kui Signe läheb oma mitte eriti pikki juukseid juuksuri juurde värvima ja laseb need hiljem ka kuivatada ja n-ö sirgeks tõmmata, siis tuleb tal välja käia umbes 120 eurot ehk ligikaudu 2000 krooni. Ka hambaarstil käimine on väga kulukas. Aga esinduslik tuleb välja näha igal juhul, sest esindada tuleb ju tervet Eesti riiki.
Kui Signe Brüsselis millestki tõsiselt puudust tunneb, siis on see must leib. Eestist Brüsselisse naaseb ta alati tohutu leivakotiga, mille sisu sügavkülmikusse laob, et see seal võimalikult kaua värskena püsiks. Tegelikult on Signe välja nuuskinud, et ühes Brüsselis esindatud kaubandusketis on müügil meie Rukkipala sarnane Soome must leib, aga kuna seda väikest leivakogust jahivad peale eestlaste ka soomlased (aga neid on Brüsselis Signe meelest juba tuhandeid), peab jaole saamiseks väga täpsel ajal kohal olema.
Mis Signele Belgias aga väga meeldib, on kliima: murud on seal aasta ringi rohelised ja kevad algab sisuliselt juba veebruaris. Lõunapoolsetest maadest pärit kolleegid pidid Brüsseli ilma üle muidugi kurtma, kuna see olla liiga vihmane. Kui ütlesin Signele, et soovitagu neil siis veel viletsama ilmastikuga Eestisse tulla, vastas Signe, et tegelikult ta selliseid soovitusi paljudele jagabki. Ainult et ta soovitab neil tulla suvel, mil siingi hea õnne korral päikest nautida võib.
“Kui vähegi saan, teen alati Eestile reklaami. Ja tegelikult on euroametnike seas ka uute Euroliidu liikmesriikide vastu tõsine huvi tekkinud. Nüüd, mil avati otselend Brüsselist Tallinna, on siia uudistama tulijaid kindlasti rohkem. Pealegi tundub kõigile Eestisse tulek nüüd, mil me Euroopa Liidu liikmed oleme, palju turvalisem, kuigi peale piirikontrolli lihtsustumise ei muutunud 1. maist selles osas ju suurt midagi,” ütles Signe.
Ta ise pääseb Eestisse harvemini kui tahaks. Möödunud aastal lähetati teda Tallinna keskkonnaministeeriumi ainult kahel korral. Ja mõistagi sai ta Eestis veeta ka puhkuse.
Möödunud aasta augustis algas Signel teine kolmeaastane ametiaeg. Selle lõpuni kavatseb ta kindlasti Brüsselisse jääda, sest tegemist on seal tema meelest veel küllaga, enne kui Eesti osalemine Euroopa Liidu Nõukogus ja teistes institutsioonides hakkab toimima niisama sujuvalt kui staa?ikamate liikmesriikide oma. Kui Brüsseli-aeg läbi saab, loodab Signe, et teda oodatakse tagasi ministeeriumi, kus ta saaks Brüsselis omandatud teadmisi rakendada ja teistele edasi anda.
“Brüsselisse minekut ei kahetse ma mingil juhul: ma olen saanud teha huvitavat tööd huvitaval ajal, sealhulgas ajaloolisel hetkel, mil Eesti Euroopa Liidu liikmeks sai,” ütles Signe.
RIINA MÄGI
