„Vanad majad on nagu vanad inimesed,” arvab Elo Lutsepp, kes avas möödunud neljapäeval Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi ärklisaalis vanade hoonete saatuse üle mõtiskleva fotonäituse „Hääbumise ilu”. „Kui neid enam korda teha pole võimalik, tuleks neil lihtsalt lasta väärikalt vananeda ja – kui aeg käes – siitilmast valutult lahkuda.”
Elo Lutsepp pole professionaalne fotograaf, küll aga käib vana arhitektuuri fotodele jäädvustamine tema ameti juurde: ta juhib kultuuriministeeriumi kaudu rahastatavat riiklikku programmi „Maa-arhitektuur ja maastik. Uurimine ja hoidmine”. Selle programmi väikese koosseisuga töörühm (kaks ja pool ametikohta) tegutseb Eesti Vabaõhumuuseumi juures ning nende ülesandeks on kaardistada meie maa-arhitektuuri väärtuslikumad näidised ja fikseerida nende olukord. Eriti põhjalikult tegeldakse rehemajadega, mida on säilinud enam, kui arvata osati. Praeguseks on jõutud neid inventeerida ehk kolm-nelisada, üldse arvatakse olevat Eestis aga tuhandeid rehemaju.
Selliseid summasid, mis võimaldaksid maa-arhitektuuri väärtuslikumad näidised restaureerida, programmi eelarves ette nähtud pole. Ja ega riik saagi hakata enamasti eraomanikule kuuluvat vara omatahtsi hooldama.
„Meie saame ainult juhtida omaniku tähelepanu sellele, et tema omanduses midagi väärtuslikku on, korda tegemine on juba omaniku enda asi,” ütles Elo Lutsepp.
Kui võhivõõrad inimesed tulevad ja ütlevad, et see või teine hoone on mõnes mõttes väärtuslik või unikaalne, tõstab see tavaliselt omaniku enesetunnet: ta võtab seda tunnustusena ning hakkab hoonet ka ise rohkem väärtustama. Elo sõnul häbeneb nii mõnigi omanik seda, et tema väärtuslik hoone peab parema puudumisel leppima „prosta” eterniitkatusega, aga Elo ise püstitaks eterniidile suisa mälestussamba: polnuks seda odavat ja käepärast materjali omal ajal võtta, oleks meil väärtuslikke hooneid säilinud hoopis vähem: katuseta jäänud hoone hakkab ju lagunema mitmekordse kiirusega.
Selleks, et innustada omanikke vanu hooneid korda tegema, korraldab Elo juhitav töörühm kogu Eestis mitmesuguseid õppepäevi: kord teoreetilisemaid, jutu ja pildinäitamisega, kord praktilisemaid. Näiteks on õpetatud aia tegemist ja palgi tahumist. Vanale aidale laastukatuse tegemisest valmis hiljuti isegi õppefilm.
„Tahtsime selle filmiga tõestada, et alati ei pea sellist tööd kalli tunnihinnaga meistritelt tellima. Piisab, kui seltskonnas on üks, kes õigeid põhimõtteid ja töövõtteid tunneb, abilisteks võivad olla ka need, kes lihtsalt haamrit käes hoida oskavad,” ütles Elo.
Paljude tööde jaoks tuleb siiski meister tellida. Maa-arhitektuuri riikliku programmi töörühma kätte on aja jooksul kogunenud palju väärtuslikku infot selle kohta, kust neid leida. Infot vahendatakse lahkesti neile, kellel parasjagu meistrit vaja. Ning kuigi töörühm on püüdnud hoolega vältida kinnisvarabüroo maine tekkimist, on nad ometi hakanud tasapisi koostama kahte nimekirja: ühes on kirjas hooned, millele uut omanikku otsitakse, ja teises inimesed, kes tahaksid endale mõne huvitava vana hoone soetada.
„Pole midagi parata, sõltuvalt meie töö iseloomust meile lihtsalt laekub sellist infot rohkem kui kellelegi teisele ning kui väärtuslik hoone niikuinii müüki läheb, siis võiks see ju lõppude lõpuks sattuda inimese kätte, kes sellest tõesti hoolib,” ütles Elo.
Vanadest omapärastest ja huvitava looga hoonetest huvitujaid on tema sõnul viimasel ajal üha rohkem ja tänu sellele, et maa-arhitektuuri töörühm vabaõhumuuseumi kodulehele oma blogi üles riputas, on suhtlemine selle eluterve ja missioonitundliku mõtteviisiga seltskonnaga muutunud veelgi tihedamaks.
Töö kõrvalprodukt
Elo näitusepildid pole siiski n-ö töised pildid, vaid töiste sõitude kõrvalprodukt: mõnda õue pöörab Elo sisse ka muul põhjusel kui tööjuttu ajama ning vahel juhtub just sellistel käikudel silma jääma midagi, mis inimese ja tema loodu, ajaliku ja ajatu üle mõtisklema ärgitab. Neilt „mittetöistelt” piltidelt võib leida kõnekaid detaile, nagu ajahambast puretud laastukatus, krohvipinnale kantud ja ajapikku krakleeks pragunenud emailvärv, rebenenud tapeet, mille alt paistab põnev vana ajaleht, toekas reheahi, mis ilmastiku meelevallas endiselt vastu peab, kuigi rehetare selle ümbert ammu põrmu varisenud jne.
Piltidelt võib leida ka kontraste ja groteski. Pildile jäänud vana hoonejäänuse aknaavast paistab näiteks uue elu sümbol – kurepesa. Ühe ausõna peal püsti seisva kuuri uksel tuulduvad aga justkui paremaid aegu oodates hele suvepintsak ja kasukas.
Kuigi Elo mäletab hästi, mis vallas ja külas üks või teine näitusepilt tehtud on, jättis ta n-ö geograafilise elemendi pildiallkirjadest välja: ühest küljest sellepärast, et ei tahtnud pildistamispaikades elavate inimeste privaatsust rikkuda, teisest küljest sellepärast, et konkreetse asemel tahtis ta anda piltidele üldistava tähenduse. Mõned hooned tunneb Jõgeva kandi inimene siiski arvatavasti ära: Kuremaa veski (see on pildistatud enne restaureerimist) ja Õuna postijaama näiteks.
„See on päris kummaline, millal ja mis asjaoludel inimene üht hoonet märkama hakkab,” ütles Elo. „Näiteks mina hakkasin lapsepõlvest saati lugematu arv kordi nähtud Õuna postijaama märkama ja selle hoone loo vastu huvi tundma alles siis, kui see katuseta jäi ning kui paljastus senini hoone sees varjul olnud huvitav mantelkorsten.”
Õuna postijaama pilt kannab allkirja „Kodutee ristil”. Jõgeva ongi Elo lapsepõlvelinn. Lapsepõlvest Jõgeval meenuvad talle liuväli ja Seenepark, kus oli suur puust kiikhobune, mille seljas sai korraga mitu täiskasvanutki kiikuda.
„Eks see sellepärast lõpuks ära laguneski. Ma pole sellist mitte kusagil mujal näinud,” ütles Elo.
Inimestena, kes tema isiksust ja edasisi eluvalikuid kõige rohkem mõjutasid, nimetas ta oma vanemaid ning Jõgeva Keskkooli õpetajaid Helgi Rivist, Leili Peetsi ja Eino Veskist.
Pärast keskkooli lõpetamist tahtis Elo Tartu Ülikooli geograafiat õppima minna, aga kehva tervise tõttu ei saanud ta arstilt selleks vajalikku tõendit, mis kandis bürokraatlikku nime „vorm 486”. Nii läks ta hoopis Tallinna Pedagoogilisse Instituuti kultuurharidustööd ja koorijuhtimist õppima. Esialgu õppis ta statsionaaris, pärast kaugõppes, teenides samal ajal leiba algul Jõgeva kultuurimajas metoodikuna ja hiljem Kultuurimälestiste Riiklikus Projekteerimisinstituudis tehnikuna.
Päevaajaks teine amet
Kui Elo vend Vallo Taar on muusikuks jäänudki (ta on enda juhatatava Väike-Maarja puhkpilliorkestriga korduvalt ka Jõgeval esinemas käinud), siis Elot hakkas juba „peda” ajal tõsiselt huvitama arhitektuur, täpsemalt muusika, kunst ja arhitektuur omavahelistes seostes.
„Meil oli „pedas” väga inspireeriv kunstiajaloo õppejõud – Olga Kaljundi. Tahtsin tema eeskujul minna pärast lõpetamist edasi õppima Leningradi Repini-nimelisse instituuti. Alles hiljem sain teada, et kunstiajalugu saab ka Tartus õppida,” ütles Elo.
Et ta oli juba esimesel kursusel otsustanud, et „pedat” ta pooleli ei jäta, lõpetas ta instituudi tõesti ära ja astus siis kohe Tartu Ülikooli. Et jutud elukestvast õppest olid 1980. aastate keskel veel kauge tulevik, ei tahtnud ülikooli kaugõppeprorektor algul aru saada, miks Elol teist kõrgharidust vaja on.
„Ma siis seletasin talle, et olemas olev diplom tagab mulle õhtuks koorijuhitöö, aga mina tahaksin ka päeval midagi teha. See vastus paistis talle imponeerivat,” ütles Elo.
Ülikoolis ajalugu õppides spetsialiseeruski Elo kunstiajaloole. Kui n-ö eelmine riik otsa sai, sai Elole peagi selgeks, et tuleb ka magistrantuuri minna. Selle läbis ta juba Eesti Kunstiakadeemias. Praegu on tal käsil doktorantuur ja jälle Tartu Ülikooli juures. Elo doktoritöö teemaks on „Uudisasundused kui üks võimalikke lahendusi Eesti Vabariigi sotsiaalprobleemidele 1930. aastatel”.
Enne maa-arhitektuuri riiklikku programmi juhtima asumist oli Elo pikalt seotud kirjastustegevusega: Eesti Entsüklopeediakirjastuses tõusis ta lõpuks peatoimetaja asetäitja ja tootmisjuhi positsioonile, hiljem juhtis Prisma Prindi kirjastust ja kirjastust Sild ning hoolitses Eesti Kunstiakadeemia trükiste ilmumise eest.
Muusika pole tema elust sellele vaatamata kuhugi kadunud, aga seda ei tee ta juba ammu enam raha eest. Ta on alati laulnud kas kooris või ansamblis või koguni mõlemas korraga. 1980. aastate lõpus Kultuurimälestiste Riiklikus Projekteerimisinstituudis töötades lõi ta seal koos kolleegidega koori ja juhatas seda kolm aastat. Viimase kümne aasta jooksul Kalevi kammerkooris lauldes on ta aeg-ajalt aidanud häälerühmadel partiisid õppida. Möödunud sügisest on ta end pühendanud aga Eesti Vabaõhumuuseumi segakoorile, kellega loodab ka laulupeole pääseda.
„Meie kooris on vaid mõned ka varem laulupeol käinud, järelikult tuli kõiki lugusid a-st ja b-st õppima hakata. Ette pidime laulma juba märtsi alguses, nii et viie kuuga tuli selgeks õppida 17 laulu, millest suur osa on algaja koori jaoks ikka parajad pähklid. Ettelaulmise õhkkond oli meie jaoks umbes nagu kohtusaali oma. Ei mäleta, et kunagi varem oleks laulupeo lähenemine sellist stressi põhjustanud. Aga lauljad on meil tublid ja mõtleme juba uuele hooajale,” ütles Elo.
Kuulsus ei mängi rolli
Tema puhul ei saa kuidagi päriselt mööda vaadata asjaolust, et ta on üsna pikka aega abielus olnud tuntud näitleja Ain Lutsepaga. Elo sõnul sattusid nad ühel õhtul olema samal ajal samas paigas, tutvusid ning jäidki kokku.
„See sündis kõik kuidagi väga kiiresti ja oligi siis ilmselt just õige. Sel hetkel oli Ain lihtsalt noor lootustandev näitleja, kes oli küll tuntud, aga head rollid teatris olid veel tulemata. Nii et ma küll teadsin, kes ta on, aga ei suhtunud temasse kui kuulsusse. Vaevalt et tema tuntus meie elu ka edaspidi kuidagi mõjutanud on. Pigem oli mulle algusest peale selge, et tahan olla koos just loomingulise ja haritud mehega ning Ain just selline ongi. Olen alati hinnanud tema suurt töökust ja kohusetunnet. Noh, annet muidugi ka,” ütles Elo.
Tema ja Aini tütar Anu on praegu 22-aastane ja õpib Tallinna Ülikoolis itaalia romanistikat.
Jõgeva kanti satub Elo praegugi sageli: selleks, et külastada oma häid sõpru Maris ja Ants Priid ning nende vahvaid poegi, samuti selleks, et käia oma Palupere külas asuvas maakodus. Selle soetasid Elo vanemad 35 aastat tagasi sellepärast, et linnakodu hoovis polnud pärast seda, kui naabrusse paneelmaja kerkis, enam mingit omaette olemist. Palupere koduga on Elo nii kokku kasvanud, justkui oleks see tema sünnikodu. Ainus häda on, et võõraid vanu maju mööda käies ei kipu oma vana maja jaoks enam kuigi palju aega jääma.
„Tuled, vaatad, mida hiired jälle korda saatnud on – ning varsti on jälle aeg minna,” kurtis Elo.
Mis kunagisse kodulinna puutub, siis see on Elo meelest saanud üsna värske ja kauni näo. Kesklinna haljastus meeldib talle väga. Kui vaid lasteparki tehtaks jälle selline suur puuhobu nagu oli Elo lapsepõlves! Veel tunneb Elo Jõgeval puudust mõnusast istumiskohast, kus vanu tuttavaid juhuslikult kohata või meelepärases keskkonnas süüa.
Arhitektuuri ja muusika kõrval on Elol veel üks armastus: käsitöö. Sellest armastusest on sündinud kaks ühisraamatut Irina Tammisega, hea koori- ja ansamblikaaslase ning üksiti tubli graafilise disaineriga. Esimene raamat kandis pealkirja „Eesti kindakirjad“, teine „Eesti sokikirjad”.
„Need raamatud sündisid meie enda praktilisest vajadusest: meil polnud kudumiseks kusagilt mustreid võtta. Neid vanu Nõukogude Naise mustrilehti pole ju enam alles ja paari kinnaste pärast raamatukokku tormata oleks ka tüütu. Samas on Eesti Vabaõhumuuseumi fondides palju kindaid ja sokke, mida muuseumikülastajad kunagi ei näe. Otsustasime need mustrid üles kirjutada, et neid ise kasutada ja teistele tutvustada,” ütles Elo ja lisas, et peatselt on tulemas kolmaski, rohkem autorite endi ideedele toetuv kudumisraamat.
Misjonitöö
Põhiosa Elo ajast hõivab siiski vanema maa-arhitektuuriga seotud nn misjonitöö. 26. mail tuleb ta koos mõttekaaslastega Jõgevale Betti Alveri Muuseumi, läbi viima ökoehituse ja looduslähedase renoveerimise teemalist õppepäeva. Ka näitus „Hääbumise ilu” kolib umbes kuu aja pärast sinna üle.
Küsimusele, kas väärtuslikku maa-arhitektuuri on vaja säilitada eelkõige selleks, et seda välisturistidele näidata, või on seda kõige rohkem ikka meile endile tarvis, vastas Elo:
„Sageli tundub, et riiklikul tasandil pannakse liiga suurt rõhku just sellele esimesele ja unustatakse, et oluline peaks olema hoopis meie rahvuslik iseolemine ja meie juured. Vanu hooneid pole vaja üles vuntsida näitamiseks, vaid selleks, et inimesed end nende keskel hästi tunneksid ja tahaksid maal elada – olgu siis aasta ringi või ainult suviti. Viimastel aastatel pean järjest tihedamini erinevates ametkondades selgitama, et kui tahetakse näha ehedat 19. sajandit Eesti külas, tuleb tulla meie muuseumi. Kui me aga tahame, et majades ka elataks, ei ole meil õigust kelleltki nõuda, et ta peaks meie silmarõõmuks 21. sajandil muldpõrandal elama. Hoonete muutumine eluolu muutudes on loomulik protsess. Vana võiks aga respekteerida. See on meie tublide eelkäijate kätega loodud.”
Vanade hoonete eest hoolitsemine on tema sõnul moodsate märksõnade nagu säästev renoveerimine, keskkonnasõbralikkus jne all saanud uue hoo: vanad hooned on ju ehitatud looduslikest materjalidest ja meistri poolt hoolega tehtud. Koos majaga on aga ikka säilinud vähemalt 100 aasta jagu palkidesse või kividesse talletatud lugusid.
„Tasub vaid vana tapeet kuskilt katki käristada ja lugeda makulatuuriks kasutatud vanu ajalehti. Ajalehtede valikki võib endistest omanikest nii mõndagi jutustada,” ütles Elo. Ka praegust majanduskriisi silmas pidades võiks vanadel hoonetel meile üht-teist kasulikku õpetada olla.
„Näiteks seda, et maja ehitati perele samale kohale ikka vähemalt kolmeks põlveks. Puudelt, mis istutati, pidid õunu saama ka lapselapsed. Inimene ei vahetanud oma kodu vabatahtlikult järjest uute ajutiste elamiste vastu. Laen anti väga pikaks ajaks – isegi kuni kuuekümneks aastaks. Järelikult pidi see olema väga põhjalikult läbi kaalutud,” ütles Elo.
iii
RIINA MÄGI
