Elistvere loomapargi töötajatel oli hiljuti võimalus oma silmaga näha, kuidas elavad ja tegutsevad kolleegid Soome lahe teisel kaldal. RMK korraldas neile 7.-9. oktoobrini kolmepäevase õppereisi Ähtäri loomaparki.
Et sisemaalt sadamasse ja üle vee pääsemiseks terve päev kulub, sai Elistvere rahvas loomapargiga tutvuda küll vaid ühe päeva, kuid elamusi saadi küllaga ja kuhjaga.
“See oli tõeliselt tore! Vaevalt meie inimesed nii huvitavat ja hästi korraldatud reisi varem kogenud on!” oli Elistvere loomapargi perenaine Asta Sarv naastes headest muljetest tulvil. Tema sõnul tegi külaskäigu nauditavaks ka see, et korraldajatel oli kõik targalt ette valmistatud. Põhivastutus oli selles osas RMK loodushoiu osakonna juhatajal Marge Rammol.
“Ööbisime loomapargi lähedal Mesikäpa hotellis ja juba saabumise õhtul tulid koos meiega õhtusöögilauda loomapargi müügijuht Jari Ahola ja juhataja Mauno Seppäkoski, et eelinfot jagada ja meie küsimustele vastata,” rääkis Asta.
Kõike pole võimalik järele teha
Meie loomapargi perenaise sõnul on muidugi Soomemaa loodus see, mis sealsele sama tüüpi loodusõppe- ja meelelahutuspaigale palju juurde annab ja mida meil võimalik kopeerida pole.
“Juba teel näed aina järvi ja kaljusid, sama kaunis kohas oli ka loomapark. Männimets ja kaljud annavad ideaalse loodusliku tausta, loomad on küll lagedamal, aga samas külastajatest kaugemal. Ka tehniliselt on loomade jälgimine leidlikult korraldatud. Kui näiteks mõni väike loom oma urgu läheb, saab uudistaja tema pesa vastaskülge kõndida ja teda sealtpoolt näha. Uruavadel on ees tumedad klaasid nagu peenematel autodel, ainult vastupidise efektiga. See tähendab, et urgu sisse näeb, aga loom välja uudistajat ei näe, järelikult teda ei häirita.
Et aedade ehitus ja paigutus ei võimalda pargi külastajail loomale ligi kippuda, nagu meil kombeks, on loomad ise julgemad. Ähtäri pargi töötajad väitsid, et nende hoolealused suhtuvad inimestesse umbes nii, et läheks vaataks, keda meile täna näidatakse. Esimest korda sain ise ka aru, et olin seni olnud liiga jäigal seisukohal, arvates, et loom peab alati kõigile hästi näha olema. Nüüd veendusin, et see pole sugugi esmatähtis, ega näiteks laps ei keskendugi nagunii kõikidele loomadele korraga,” kirjeldas Asta sealse loomapargi olusid, rääkides ka, et väga palju korraldatakse seal klasside kaupa õpilaste ekskursioone-õppepäevi, kus giid tavaliselt tutvustabki ühel korral mõnda looma põhjalikumalt.
Et põhikliendid on lapsed, on Ähtäris mõeldud ka teist laadi meelelahutusele. On olemas kohvik ja batuut, müüakse maiustusi, mänguasju ja suveniire. Loomulikult on see meelelahutuspaik loomadest kaugel, et kära ja müra neid ei segaks. Enne metsloomadega tutvumist on pargis võimalik imetleda ka kodusemaid neljajalgseid, näiteks kassipoegi ja kutsikaid.
Tänu müügikioskitele ja atraktsioonidele majandab park end ise ära. Pilet maksab aastaajast sõltuvalt 8-13 eurot, koolilaste õppepäevade eest tuleb maksta lisatasu. Kohalik omavalitsus, kes on üks pargi osanik, annab vajadusel investeeringuteks protsendita laenu, mis suvel, kui külastajaid rohkem ja teenistus suurem, tagasi makstakse.
“Nägime kindlasti selle päeva jooksul seal rohkem kui tavakülastaja. Mauno Seppäkoski näitas kõike väga põhjalikult ja jagas selgitusi, lükkides asjalikuma jutu vahele toredaid loomalugusid. Kolmkümmend aastat Ähtäris töötanud Mauno on oma ala tõeline fanaatik, kelle erilised lemmikud tundusid olevat hundid. Ta väitis, et on nendega nii palju suhelnud, et võsavillemid teda oma karja liikmeks peavad,” jutustas Asta.
Lootus koostööle
Ähtäris nähtust oli vaimustuses ka Elistvere loomapargi juhataja Sirje Saul.
“Oma rahadega saadakse seal hakkama ka tänu sellele, et lähedal asuva Mesikäpa hotelliga koostööd tehakse. Näiteks tullakse mõnest koolist kogu klassiga terveks nädalaks loomaparki. Lapsed elavad hotellis ja neil toimub lisaks loomade tundmaõppimisele kohapeal tavaline õppetöö. Hotellis ööbimise ja loomapargi giiditunnid maksavad kinni lapsevanemad ja selles mõttes on Eestis ikka veel tublisti arenguruumi, kui meil praegu mõnel puhul päevane klassiekskursioongi peredes tõsiseid rahaprobleeme kaasa toob,” rääkis Sirje Saul. Tema sõnul andis põhjalik pargiga tutvumine talle palju uusi ideid, samuti on lootust edaspidiseks koostööks.
“Käisime läbi kogu kuue kilomeetri pikkuse raja, nägime palju ja saime kõigile oma küsimustele vastused. Samuti nägime seestpoolt ka majandushooneid, ühesõnaga kõike seda, mida tavakülastaja ei näe. Loomade territoorium on neil umbes 60 hektarit ja nende arv ehk väga palju meie omast suurem ei ole, aga neil on loomi, keda meil ei ole, näiteks ahm, hunt ja teisigi.
Naljaga pooleks pakutigi meile kohe hunti kaasa, aga muidugi peame me sellisele loomale kõigepealt sobivad elutingimused looma,” jutustas Sirje Saul, kinnitades, et nii loomade vahetamine kui ka muud sorti koostöö on edaspidi täiesti reaalne.
“Meie RMK ja Soome Metsavalitsus on juba varem koostööd teinud. Koostööleping on ka Ähtäri loomapargi ja metsavalitsuse vahel. Seega võiksime meiegi Ähtäriga edaspidi ühiseid projekte läbi viia. Kindlasti võiks vahetada loomi nii uute liikide saamiseks kui ka liigisisese lähisuguluse vältimiseks,” oli Elistvere loomapargi juhataja tuleviku suhtes lootusrikas.
KAIE NÕLVAK
