Läbi lume kõnniti Reastvere Linnamäel asuval hiiel tõrvikutest valgust saades punktist punkti, kus noored õhtujuhid piirkonna kohta huvitavaid legende vestsid. Algul üritati sammuda regilaulu saatel, kuid laulud kõlasid võimsamalt siiski peatusplatside juures, kus olid süüdatud ka lõkked. «Läksin metsa luuda tooma…» laulis eeslaulaja ning alates rea viimasest silbist võttis viisi üles ka osalejatest koor.
Jõudnud viimasesse peatuspaika, jäeti hiie võimsama puu juurde esivanemate traditsiooni eeskujul ohvriannid ? varem valmis punutud värvilised paelad. Lõpp-punktis ootas teekäijaid juba peremees Kalev Jalasto, kes kõigile kuuma suppi jagas, mida ta olla oma sõnul juba mitu päeva keetnud.
Rahvakultuuris peitub tõeline tarkus
Vanima puu juures kuulati ka, kuidas kõlab rahvalik torupillihüüd hilisõhtuses lumises hiies ning mängiti vanu rahvamänge. Ühes ringmängus pidid näiteks ringi keskel olevad «lambad» terve nahaga pääsema neid väljast rünnanud «huntide» käest. Hiiest suunduti pärast ligi kahetunnist retke pisut väsinult tagasi tallu, kus ootasid juba söögilaud ja kuum saun.
Heleriin Elmend, kes retke ettevalmistustööd suures osas oma õlule oli võtnud, arvab, et tõeline tarkus peitub meie juurtes ehk teisisõnu rahvakultuuris. Tema arvates peegelduvad rahvalauludes inimeste elatud elud.
«Rahvalaulude terviktekstides peituvad meie esivanemate õpetused, hoiatused, meenutused, mida tasub kõrva taha panna,» leidis Heleriin. Linnuse talu maadel toimunud ürituse näol oli tegemist regimänguga, mille käigus liigutakse lauluga punktist punkti. Üks eesti suurimaid regimänge toimub traditsiooniliselt kevaditi Viljandis Linnamänguna. Seal saavad regilaulu üliõpilased oma häält ja improvisatsioonivõimet proovile panna.
Heleriin tunneb huvi ka esivanemate maailmapildi vastu. «Hiites käimine oli meie esivanematele eluliselt tähtis. Metsa austamine andide ja palvetega näitas, et esivanemad pidasid oma elukeskkonnast lugu ning oskasid looduslike ressurssidega toime tulla. Mets oli püha ning ohverdamine funktsionaalne tegevus,» rääkis üliõpilane. Noore rahvakultuurihuvilise sõnul peaksid eestlased jõudma oma juurteni. Tema arvates on maausk olnud eestlastele tunduvalt omasem kui kristlus.
Kuidas oma juurteni jõuda
Huvi rahvakultuuri vastu tekkis Heleriin Elmendil Viljandi Kultuuriakadeemias. «Läksin sinna õppima huvijuhiks, kuid meist taheti teha folkloori lisaerialaga kursus. Kui küsiti, ega kellelgi midagi selle vastu pole, olin ainuke, kes käe tõstis, kuigi endal polnud aimugi, mida see endast kujutab. Mul olid ses suhtes tugevad eelarvamused,» meenutas Heleriin.
Kui aga küsiti, mis pilli keegi mängida tahab, teadis neiu täpselt, et see on just torupill. Torupilli oli Heleriin varem kuulnud ja see oli tänu võimsale kõlale talle meeldima hakanud. Lõpuks selgus aga, et kõik siiski folkloori õppima ei pääsenud, seda said vaid neli, kes katsed paremini läbisid, ning Heleriin oli nende hulgas.
Nüüd on neiu aga rahvakultuurist, eriti laulust, vägagi huvitatud. Regilaul on aga lausa üks tema lemmikuid. «Olen regilauluga tegelenud neli aastat ning ilma vist enam ei oskakski,» rääkis ta.
Regilaulu omapäraks on, et eeslaulja laulab terve laulu nii, et ta välja ei hinga. Alates rea viimasest silbist liituvad eeslauljaga teised ning tervet rida korratakse veelkord.
Rahvalaul on Heleriini ja tema koolikaaslaste-sõprade ühine hobi. Mõnikord lauldakse järjest tunde, meenutas ta näitena hiljutist neljatunnist autosõitu Setumaale ja tagasi.
Üliõpilane on praktikal olles andnud folklooritunde ka algklassilastele. Tema sõnul tulevad rahvamängudega kaasa kõige paremini just nemad, sest neil pole veel valestitegemise kartust: «Hundi või lamba rolli võtab mõni ikka täie tõsidusega. Ta paneb mängu kogu oma loovuse, endal silmad säravad. Seda on hea vaadata, kuid loomulikult on lapsed väga erinevad.»
Heleriin, kes noorteklubi tegevuse raames rahvakultuuri ka vanematele õpilastele tutvustas, avaldas arvamust, et noored tunnevad asja vastu huvi küll. Tema sõnul on see väga oluline nii isiksuse kujunemisel kui kuuluvustunde tekkimisel.
EVA KLAAS
