Et kuskilt kõrgemalt, võimalik, et katuselt vuhiseb alla, mõistagi akna taga, mõistagi tema selja taga, keegi, mõni filmi teistest osatäitjatest. Ja siis ehk veel keegi. Ütleme nii ? filmi mitte kõige olulisemad tegelased. Teevad seal isegi nägusid. Sedastame vaid, et alla ja kiiresti.
Istusin oma elutoa mugavas tugitoolis, jalas sussid, kaelas sall, kurgus kolmandat nädalat valu, vahest isegi angiin, ja jälgisin vastasmaja katuseharjal peesitavate tuvide märtsikuiseid liigutamisi.
Inimesed eelistavad tööd rügada
Ühtäkki hakkasid minu ees, otsekui teises reaalsuses, otsekui teises ajas, otsekui teises ruumis, teisel pool aknaklaasi mööduma, langema, liuglema, ikka alla, ülevalt alla inimesetaolised olevused, minuga äratuntavalt sarnased inimfiguurid. Minu kasvu, minu mõõtu, valgetes maniskites, süsimustades ülikondades, milliseid minu garderoob, tõsi küll, ei sisalda.
See ei häirinud mind, kuid ma ei mõistnud, miks olin see mina seal teisel pool aknaklaasi, paljukordselt, suletud silmi, otsekui aegluubis langemas kuhugi, kuhugi teispoolsusse. Ma ei teadnud isegi ? kuhu?
Olupilt sai tähenduse, kui mõte triivis neile arututele igapäevavalikutele, kui tervise eest hoolitsemisele ja normaalsele elulaadile on eelistatud töörügamist, viimse piirini pingutamist, hoolimatust oma ja küllap ka ligimeste tervise eest. Enesetapjalikkust.
Selline on olnud enamiku eestlaste, minu liigikaaslaste elu.
Olin nõutu. Just selline on olnud minu elu, mida mulle nüüd näidati. Läbilõiget olemiste algustest kõikide olemiste lõppu.
Euroopast tuleks õppida lugupidamist oma tervisest
Ehk oleksin pidanud seda varem märkama. Sest erinevalt tollest filmitegelasest, kes istus seljaga akna poole ja ei saanudki selja taga toimuvat näha, olen mina istunud ikka näoga olusid reetvate akende poole, näoga valguse ja avatuse poole. Miks ei olnud ma neid langemisi märganud?
Olgu. Nüüd siis Euroopasse. Kas meid ootab ees veelgi arutum rügamine? Ei. Kui me Euroopas olemisest ehk üldse peaksime midagi õppima, siis lugupidamist ? loodan vähemasti ? iseenda ja oma lähedaste tervisest. Kõige lihtsamatest, elu kooshoidvatest pisiasjadest, heaolust, isiklikust õnnest. Aukartust ka oma elu ees.
Siis ehk elaks ka meie sugupõlv kümmekond aastat kauem. Ehk ei ole veel liialt hilja meil kõigil muutuda?
IGNAR FJUK, arhitekt
