„Miks pole küll naine nii loodud kui mees?“ Nii küsib muusikali „Minu veetlev leedi“ foneetikaprofessorist peategelane professor Higgins. Inimkonna muudabki eriliseks ja huvitavaks asjaolu, et naised ja mehed on erinevad ja igaüks neist omakorda isiksusena kordumatu.
Üldiselt on Jõgevamaa naist keerulisem portreteerida kui näiteks Saare- või Võrumaa oma. Jõgevamaa on ju uus maakond, mis pandud kokku Tartumaa, Viljandimaa ja ka Ida-Virumaa aladest. Nii püsivad kolmes omavalitsuses Jõgeva, Põltsamaa ja Mustvee vallas tänaseni omad iseärasused. Praegune Jõgevamaa oli ja on suuresti ka tänapäeval
põllumajanduspiirkond, mistõttu võib öelda, et Jõgevamaa naistele on omane põllumehe ja taluperenaise karakter. Kõige jõulisemalt on seda endas kandnud ehk Oskar Lutsu loodud kirjanduslik tegelane Raja Teele, kes nõustus mehele minema ainult põllumehele.
Lähiminevikus töötasid sajad Jõgevamaa naised majandites nii looma- kui ka taimekasvatussektoris. Kindlasti mõjus raske töö nende tervisele, kuid vahel tundub, et elujõudu jätkus neis ehk rohkemgi kui samas vanuses naistel tänapäeval. Mitmed kolhoosi- ja sovhoosiaja katsumusi tunda saanud naised on väärikaski eas nii vaimselt kui ka füüsiliselt erksad. Ehk on põhjus selles, et nende tööd osati hinnata.
Neljapäeva hommikul helistas Võisiku sädeinimene, kunagine naismehhanisaator Londiida Bergmann, ja meenutas, et majandi naised olid siiralt rõõmsad, kui mehed, majandijuhid või peaspetsialistid neid naistepäevahommikul lilledega õnnitlema tulid.
Oluline ja lausa määrav roll on naistel kohapealse elu korraldamisel ja eestvedamisel. Peaaegu kõikide külaseltside eesotsas on naised. Paneb küsima: „Kuhu küll need mehed jäid“, aga naiste tegusust ja pealehakkamist tuleb tunnistada ja kiita. Jõgevamaaga seotud naised on eri aegadel olnud oma kodupaiga mainekujundajad. Nende üle on põhjust uhke olla ja nendest lugu pidada.
JAAN LUKAS, ajakirjanik
