Kuigi tänavuste Theodor Lutsu Filmipäevade lühifilmide konkursil osales vaid kuraditosin filmi, ei kostnud zhüriiliikmete suust kurtmist, et auhinnaväärilisi linatöid oleks nappinud. Tõsi, auhindu endid polnud küll kellelegi kätte anda, sest ühtegi autorit kohal ei viibinud.
Ligemale pooled ülemöödunud reedel Palamuse rahvamajas nähtud filmidest võis liigitada kultuurilooaineliste kilda. Zhürii neid, tõsi küll, auhindadega ei tunnustanud ja ega nad filmikunsti kõrgetele kaanonitele tihti vastanudki, ent huvitav vaadata oli neid ometigi, sest jäädvustatud oli omapäraseid nähtusi (Kodavere murre Andrus Kilgi filmis “Kodo kiil”), omapäraseid inimesi (Eve Esteri film “Päevapiltnik Kalju Suur” ning Eve Esteri ja Tõnu Aru “Jüri Arrak ja kivine rist”) või põnevaid tükke ajaloost (Katerina Hitruhhina ja Deniss Glazistovi “”Russalka” saladus”).
Ent nüüd auhinnafilmidest. Kõige arvukamalt esindatud dokumentaalfilmide kategoorias läks parima filmi preemia Hollandis elavale Helga Meritsale linatöö “Kallis Paul” eest. Filmi peategelane — autori isa Paul — on tavaline Tartust pärit noormees, kes sõjakeerises Euroopasse satub ja hiljem kodustega kirjavahetust pidama hakkab. Autori perekonnalugu ongi filmis edasi antud põhiliselt kirjade näitamise ja ettelugemise kaudu, ent kasutatud on ka fotosid, kroonikakaadreid ja autori poolt Tartus üles võetud filmilõike. Küllap on filmi tegemine olnud autorile oluline eelkõige oma juurte otsimise mõttes, ent film puudutab ka vaataja hinge.
“Asjaolu, et sarnase saatusega perekondi on Eestis väga palju, annab filmile suure üldistusjõu. Eluloo edasi andmine kirjade kaudu on aga hea leid,” ütles filmiajakirjanik ja zhüriiliige Jaak Lõhmus. Samuti hindajate hulka kuulunud rezhissöör Helle Karis lisas, et kirju on filmides varemgi ette loetud, ent tihti liiga artistlikult. “Kallis Paulis” tehakse seda nii, nagu oleksid lugejad needsamad tavalised inimesed, kes neid kirju kirjutasid.
“See on inimlikult, soojalt ja professionaalselt tehtud film,” ütles Helle Karis.
Palamusele jõudis see film tänu asjaolule, et Theodor Lutsu Filmipäevade ühe korraldaja Arne Tegelmanni tütar Kadri Hollandis õpib ja seal kogemata Helga Meritsaga kokku juhtus. Selgus, et ühel on film ja teine teab konkurssi, millel see osalema sobiks…
Puänt partidega
Parima mängufilmi preemia sai seekord Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi õpilase Liina Tiido vaid 3 minutit ja 33 sekundit kestev linateos “A little help” (“Väike abi”).
“See on lahe ja väga õigesti tehtud lühifilm,” kiitis Lõhmus. “Ning lõppes klassikalise puändiga: mida iganes võis oodata, aga mitte sellist lõppu, nagu tegelikult tuli,” täiendas Karis.
Filmi peategelane (noormees) magab nimelt sisse, teeb siis ahvikiirusel ära kõik vajalikud toimingud, kihutab taksoga kuhugi — eeldatavalt kooli — ja… avab siis tiigi ääres pidulikult kohvri, et hakata selles sisalduvat üksildast saiapätsi tükkhaaval partidele toitma. Allakirjutanu meelest oli eriti kiiduväärne noore autori oskus koostada vaataja jaoks hästi arusaadav, st kõiki sisu mõistmiseks olulisi tegevusi markeeriv, aga samas mitte lohisev pildirida. Seda oskust pole kõigil kutselistel filmilavastajatelgi.
Eksperimentaalfilmide hulgast tõstis zhürii esile Tallinna Kanutiaia stuudio noorte autorite Georgius Misjura, Vitali Butramenko ja Oleg Rjumini filmi “Enemy in the mirror” (“Vaenlane peeglis”). Linateose idee võib lühidalt sõnastada nii: see, mis meiega elus juhtub, peegeldub meie unenägudes. Filmis näeb noormees unes sõda.
“Teema on väga aktuaalne, eriti kui mõelda meie kaitseväelaste Iraagi- ja Afganistani-missioonidele ning Gruusia sündmustele,” ütles Jaak Lõhmus. “See on tüüpiline noorte inimeste film, milles katsetatud video erinevaid võimalusi.”
Filmi puudusena tõi Helle Karis välja selle, et autorid on võtteplatsil natuke vähe tööd teinud ja liialt montaazhi peale lootnud, ent montaazh on see-eest jälle hea. Ka filmi dramaturgia jääb nõrgaks: põhjusel, et peategelast näidatakse ainult magavana.
“Ma tahaksin selle noormehega enne tuttavaks saada ja alles siis tema unenägu vaatama hakata,” ütles Helle Karis.
Seekord ideeauhind
Et stiilipuhast animafilmi seekord võistlemas polnudki (teatud reservatsioonidega võis sellesse kategooriasse arvata ainult Liina Tiido teise võistlustöö “All you need” (“Kõik, mida vajad”), kus autor eksperimenteeris videotrikkidega), otsustas zhürii parima animafilmi preemia asemel välja anda hoopis ideeauhinna ja selle sai noore tallinlase Jevgeni Sazonovi stuudios Meksvideo tehtud fotofilm “Täiskasvanute mängud”. Fotofilm on see selles mõttes, et kogu pildirida koosnebki fotodest. Seegi film lõpeb puändiga: fotod annavad kogu aeg aimu, et noored inimesed teevad midagi, aga, nagu lõpus selgub, üldsegi mitte seda, mida vaataja oletab.
Nelja kategooria parimatele mõeldud auhinnad — kunstnik Kai Saarepuu loodud kaunid vitraazhid — saadetakse autoritele posti teel. Viiendale traditsioonilisele auhinnale — Eesti Kinoliidu Vaba Vaimu Priisile (seekord kujutas see endast kaasaskantavat DVD-mängijat) kutsutakse selle laureaat Kristiina Pundi järele Kinomajja: selleks, et ta selle maja ära näeks — juhul, kui ta seal varem pole käinud.
Rakvere neiu Kristiina Pundi filmi “The great big disconnect” (“Täielik kontaktitus”) kohta ütles Helle Karis:
“Väga intrigeeriv ja sürrealistlik film: tütarlaps kirjutab aknale lühikesi repliike ja keegi — aga me ei näe, kes — kirjutab talle vastu. Vahepeal muutub tütarlaps iseenda peegelpildiks, vahepeal paneb aga ette maski: siit kasvab välja nii palju tähendusi!”
Jaak Lõhmus lisas:
<p />
“Tegelikult toimub sama ju linnades: noored, kes omavahel füüsiliselt ei kohtu, suhtlevad graffiti vahendusel.”
Loodetavasti saavad filmiautorid publiku ja zhüriiga tuleva-aastastel filmipäevadel jälle näost näkku kokku, mitte ainult filmide vahendusel. Nagu tunnistasid filmipäevade korraldajad Tiina Säälik ja Arne Tegelmann, on viimasel paaril aastal selle ürituse puhul tõesti n-ö madalat profiili hoitud, aga küll see tulevikus jälle suuremaks ja esinduslikumaks paisub.
Mis tänavustesse filmipäevadesse puutub, siis zhüriis olid peale Lõhmuse ja Karise veel Eesti Kinoliidu tegevjuht Erika Laansalu ja korraldajate poolelt Tiina Säälik. Peale konkursifilmide vaadati ära aga veel üks kahest 2007. aasta paremast Eesti filmist — “Jonathan Austraaliast”, ning programmi Eesti Film 100 raames restaureeritud Tallinnfilmi filmid “Leelo”, “Park” ja “Nael”.
RIINA MÄGI
Et stiilipuhast animafilmi seekord võistlemas polnudki (teatud reservatsioonidega võis sellesse kategooriasse arvata ainult Liina Tiido teise võistlustöö “All you need” (“Kõik, mida vajad”), kus autor eksperimenteeris videotrikkidega), otsustas zhürii parima animafilmi preemia asemel välja anda hoopis ideeauhinna ja selle sai noore tallinlase Jevgeni Sazonovi stuudios Meksvideo tehtud fotofilm “Täiskasvanute mängud”. Fotofilm on see selles mõttes, et kogu pildirida koosnebki fotodest. Seegi film lõpeb puändiga: fotod annavad kogu aeg aimu, et noored inimesed teevad midagi, aga, nagu lõpus selgub, üldsegi mitte seda, mida vaataja oletab.
Nelja kategooria parimatele mõeldud auhinnad — kunstnik Kai Saarepuu loodud kaunid vitraazhid — saadetakse autoritele posti teel. Viiendale traditsioonilisele auhinnale — Eesti Kinoliidu Vaba Vaimu Priisile (seekord kujutas see endast kaasaskantavat DVD-mängijat) kutsutakse selle laureaat Kristiina Pundi järele Kinomajja: selleks, et ta selle maja ära näeks — juhul, kui ta seal varem pole käinud.
Rakvere neiu Kristiina Pundi filmi “The great big disconnect” (“Täielik kontaktitus”) kohta ütles Helle Karis:
“Väga intrigeeriv ja sürrealistlik film: tütarlaps kirjutab aknale lühikesi repliike ja keegi — aga me ei näe, kes — kirjutab talle vastu. Vahepeal muutub tütarlaps iseenda peegelpildiks, vahepeal paneb aga ette maski: siit kasvab välja nii palju tähendusi!”
Jaak Lõhmus lisas:
<p />
“Tegelikult toimub sama ju linnades: noored, kes omavahel füüsiliselt ei kohtu, suhtlevad graffiti vahendusel.”
Loodetavasti saavad filmiautorid publiku ja zhüriiga tuleva-aastastel filmipäevadel jälle näost näkku kokku, mitte ainult filmide vahendusel. Nagu tunnistasid filmipäevade korraldajad Tiina Säälik ja Arne Tegelmann, on viimasel paaril aastal selle ürituse puhul tõesti n-ö madalat profiili hoitud, aga küll see tulevikus jälle suuremaks ja esinduslikumaks paisub.
Mis tänavustesse filmipäevadesse puutub, siis zhüriis olid peale Lõhmuse ja Karise veel Eesti Kinoliidu tegevjuht Erika Laansalu ja korraldajate poolelt Tiina Säälik. Peale konkursifilmide vaadati ära aga veel üks kahest 2007. aasta paremast Eesti filmist — “Jonathan Austraaliast”, ning programmi Eesti Film 100 raames restaureeritud Tallinnfilmi filmid “Leelo”, “Park” ja “Nael”.
RIINA MÄGI
