Taasiseseisvumise 25. aastapäev sai seekord vääriliselt tähistatud – sõiduga, mille plaanis juba hästi pikalt ette ansambli “Eluõied” kokkukutsuja Lea Mangulson.. Sõitsime läbi lipuehtes riigi idast läände ehk Peipsi äärest Vormsile. Rohuküla sadamas sai nuusutatud üle pika aja mereõhku ja uuritud merevett.
Meie praam sai korralikult rahvast ja sõidukeid täis. Esimene peatus oli saare keskuses Hullos Vormsi Püha Olavi kirikus, kus meid lahkelt võttis vastu arhitektist diakon Ants Rajando. Tema ehitaski üles Vormsi koguduse ja kiriku. Kõrget lage uurides saime teada, et võimsad puud talade jaoks olevat toodud Hiiumaalt, aga uuemal ajal on nende mädanenud osad asendatud ja vahetatud on ka osa lage. Vastsem osa on tumedam, vanemad lauad on heledamaks pleekinud ja tunduvad sellepärast uuemad. Diakon sattus saarele 1983. aastal, lootes olla siin vaid ajutiselt, sest nii pääses nõukogude sõjaväest ‒ läks saarele kooliõpetajaks. Sel ajal oli kirik rüüstatud, sest seisis kaua tühjana pärast rootslaste saarelt põgenemist viimase sõja lõpul. Esimene kirik 13. sajandist oli tõenäoselt puust, võib järeldada põranda plaatide alt välja tulnud vundamendijäänuste põhjal. Taastati lihtsad pruunitoonilised laemaalingud, mis tulid välja altariruumis lubjakihtde alt. Diakon juhtis tähelepanu nelinurkse kujuga avale kivist altari küljel – sinna juhiti püha ristimisvee jäägid, mida ei sobinud kirikust välja viia. Kiriku omapäraks on, et torni pole, kell on ukseava kohal kõrge katuseharja all. 1988. aastal algas kiriku taastamine, vett mittepidav katus asendati uue plekiga. 29. juulil on Olevipäev ja sellel kuupäeval 1990. aastal taaspühitseti Vormsi kirik. Selle aasta esimesel jõuluõhtul oli Ants Rajando esimene teenistus, sest tol ajal seal teenimas käinud üliõpilane Ringo Ringvee oli haigeks jäänud. Rajando on ka vabakutselise arhitektina pikalt töötanud, tema projekteeritud on Vormsi uus pastoraat. Kiriku seinal on kiviplaatidel inimeste nimed, kes mis viisil hukkunud. Esines samanimelisigi, sest Vormsi oli kinnine kogukond ja reeglite järgi olid meestel kui naistel kasutuses vaid neli eesnime.
Kiriku juures on 1929. aastal püstitatud vabadussõja mälestussammas kolme hukkunu nimega ‒ see on ühena vähestest oma algsel kujul säilinud. Vaatamisväärsus on surnuaed, kus asub maailma suurim rõngasristide kogu. Neid hakati saarel kasutama 17. sajandil, vanim on pärit 1743. aastast, hiliseim 1923st. Talupojad tegid need ristid ise. Rõngasristidel on peremärgid, või küla ja talunimed. Ristidel võib olla mitu surmadaatumit.
Surnuaiaga on Lea Mangulsonil oma suhe, siin käib ta igal aastal korra oma kolmekümneselt hukkunud isa haual. Piirivalves teeninud isal oli plaan perega, koos rannarootslastega, Eestist lahkuda, aga õnnetu juhuse tõttu lasti ta maha. See, kuidas ema kahe väikese lapsega (Lea oli üheaastane, vend neljane) kodukanti tagasi sai, väärinuks mõne romaanikirjaniku, näiteks lähedusest pärit Heino Kiige sulge. Huvitaval kombel on Leal Vormsiga ka tööalane suhe. Kaua Tallinna piimakombinaadis töötanuna külastas ta saart, sest sinna organiseeriti piimakombinaadi üks tsehh. Alles 30 aastat pärast surma sai isa hauale pandud piirivalve vapiga hauasammas.
Bussiaknast nägime korras majapidamisi. Rannarootslaste majade toad pidid olema nii paigutatud, et nelja tuba kütab üks ahi ja ahju kohal on korsten, nii saab tubade arvu juba väljast vaadates selgeks. Ikka see rootsipunane, männid, prügimajad… Pikem peatus oli Saxby tuletorni juures. See avati külastajatele alles hiljuti, 2015. aasta mais. Nimetatud tuletorn ehitati 1864. aastal ja oli esimene Gordoni süsteemi tuletorn Eestis – monteeritud kokku malmosadest. Tuletorni juures on mitmeid teisigi hooneid, nende seas väike muuseum. Mererand on seal kivine, lausa paeplaatjas kohati. Kivipraos kasvas üks merikapsas, meie looduslik kapsas, millelt võib suve jooksul mitu saaki lõigata. Saab kasvada ka merevett kasutades. Maitselt on ta küll kibekas, aga kõik ole harjumuse asi. Sinakasroheliste lehtede järgi on teda kerge ära tunda. Ronimise ja avarate vaadete huvilised võisid umbes 25 meetri kõrgusele torni tõusta, mille haldajaks on kauaaegse majakavahi lapselaps.
Ja taas praamile pehmeid meretuuli nautima – meresõit kestis koolitunni jagu, 45 minutit.
Sättisime end sisse toredas hostelis ja jäime ootama, et õhtu edeneks. Valge daami etendus “Südamega läbi müüri” algas ju alless hämaras õhtus, kella 22 paiku. Etendus üllatas võimsate tehniliste efektidega ja nende raginateta õnnestumiseks ei tohtinud kellelgi mobiiltelefon sisse lülitatud olla. Kuulsat akent ja sellel heiastuvat daami kuju ei olnudki rahva massis aega otsida, selleks peab teine kord tulema. Teisel päeval sõitsime nagu lapsed toreda rongikesega “Peetrike” mööda Haapsalu tänavakesi, mille ääres ajaloolisemad rajatised. Neist kõneles giid ja rong ise oli pilgeni rahvast täis.
EHA NÕMM
