Eile õhtul ta siis lõpuks saabus – valge laev. Oodatust küll seitsekümmend aastat hiljem, aga ikkagi. Mis sest, et neid, keda valge laeva ootusega kunagi aastate eest lohutati, meie keskel enam praktiliselt polegi.
Sest justnimelt eile avati Helsingist Tallinna saabunud Tallinki valgel laeval ESTO 2019. Ehk siis 12. korda toimuvad ülemaailmsed eestlaste päevad. Tõenäoliselt viimast korda toimuv ESTO.
Ülemaailmsetele eestlaste päevadele pandi alus esimese ESTO-ga 1972. aastal Torontos. See oli tähenduslik sündmus, millest kodueestlased said kuulda vaid krõbiseva Ameerika Hääle kaudu. Torontosse tulid toona kokku eestlased üle maailma ja Kanada suurlinna tänavad värvusid sini-must-valgeteks. Eestlased näitasid oma olemasolu maailmale. Kuigi riik oli okupeeritud, ei olnud rahvusvärvid ega oma riigi tunne kuhugi kadunud. Paljude ESTO-l osalenute mälestuste ja fotode järgi andis esimene suurüritus nii võimsaid emotsioone, et see traditsiooniks muuta.
Torontole järgnesid Baltimore 1976, Stockholm 1980, Toronto 1984, Melbourne 1988…
Eestlased tegutsesid laial rindel
Iga nelja aasta tagant hakkasid ESTO-d maailma eri nurkades kohalikke eestlasi koondama. Sest vajadus kesksete ühisürituste järele oli olemas.
Teine maailmasõda ja Eesti langemine okupatsiooni viis sünnimaalt kümneid tuhandeid eestlasi. Uue, pagulase eluga, alustati paljudes maailma riikides. Suurimad eestlaste kolooniad tekkisid Rootsis, Kanada, USA-s ja Austraalias. Eestlased koondasid omi ridu kiiresti ja juba 1945. aastal tekkisid Saksamaa suurtes põgenikelaagrites eestlust hoidvad organisatsioonid. Teed rajasid seejuures sport ja kultuur, sest laagrielu pakkus nendeks tegevusteks piisavalt vaba aega. Juba korraldati spordimänge, tantsu- ja laulupidusid. Ning kogu see tegevus viidi endaga kaasa ka aasta-paar hiljem Euroopast välja rännates.
Uutes elukohamaades hoiti edasi kõrgel eesti lippu. Moodustati üleriigilisi rahvuslikke organisatsioone, järgmisena isegi ülemaailmseid eestlaste keskorganisatsioone. Suuremates väljarände riikides tekkisid oma ajalehed, kirjastused, teatrid, arhiivid… Kõik see, milleta me ei kujuta elu ette. Vilgas tegevus ja elu kees, sõja seljataha jätnud inimesed leidsid positiivset rakendust. Olgugi, et sünnimaa ja kodu mahajätmine ning pagulase staatus avaldasid kindlasti vaimule ka oma mõju.
Need olid ju inimesed, kes ei jäänud koduranda valget laeva ootama. Sest vahetult pärast maailmasõda hakati kodumaale jäänutele lääne propagandast lekitama lootusi kohe-kohe saabuvast valgest laevast. Eriti innukalt üritati sellega lohutada vabadusvõitlejaid ja metsavendi. Ikka ringlesid rahva seas jutud sellest, kuidas ameeriklane tuleb ja vabastab Eesti. Valge laev pidi päästma Eesti ning oodata pole kaua.
Naljakas, kuid vahetult pärast sõda jagus valgesse laeva uskujaid piisavalt. Eks kehvas ja raskes olukorras usutakse kõiki ilusaid lubadusi, nagu enne valimisi. Reaalsus ostus muidugi teiseks.
Lootus kaob koos inimestega
Aeg läks, valget laeva ei tulnudki. Metsavennad pidasid oma lootusetut võitlust viimse meheni. Uskumus saabuvast ja päästvast valgest laevast kadus aja möödudes. Kadus koos inimestega.
Läänemaailmas varju saanud eestlus puhkes õitsele eelmise sajandi viiekümnendatel. Arenes jõudsalt järgmisel kahel kümnendil. Seda isegi vaatamata pidevatele sisetülidele ja võimuvõitlusele, mis eht eestlaslikult ka teisel pool raudset eesriiet edasi toimusid. Vaidlused selle üle, kes on suurem eestlane ja kes on punane, kestsid läbi aastakümnete.
Paar aastat tagasi oli uskumatu kuulda maestro Roman Toi suust lugusid, kuidas ta pidi Torontos Eesti aastapäeva kontsertide kava koostamisel varjama esitamisele tulevate lugude autorite nimesid. Isegi Gustav Ernesaks praagiti vahel kavast välja, sest too elas ju Eestis ja oli seetõttu punane.
Nüüd võib sellest kõigest rääkida juba veidi mineviku võtmes, sest kaheksakümnendad ja üheksakümnendad muutsid väliseestlust nii seest kui väljast. Ühest küljest hakkas murenema suur Vene riik, piirid muutusid lõdvemaks, kuid paraku hakkasid meie seast lahkuma ka väliseestluse tõsisemad eestvedajad.
Alates 1992. aasta New Yorgi ESTO-st said kokkutulekud tänu kodueestlaste massilisele osalemisele veidi teistlaadse mõtte, kuid pärast 2000. aastal Torontos toimunud kokkusaamist hakkas eestlaste päevade süvamõte kaduma. Sest oma riik, avatud maailm ja kaduvad inimpõlved on kõike muutnud. Sajad ja tuhanded noored, kes sel sajandil on asunud võõrsile elama, ei muretse enam võõral maal eesti keele säilimise ega oma spordiklubi suutlikkuse üle. Nad elavad oma elu nagu ükskõik kus mujal vabal maal.
Ja seepärast on ka ESTO-de aeg otsa saanud. Seekordne, Helsingis, Tallinnas ja Tartus toimuv on kui krooniks eelnenule. Ja ka valge laev tuli lõpuks ära.
TIIT LÄÄNE, peatoimetaja
