Aga mida ma nägin? Kas ma nägin seda, mida Juhan Liiv nägi üle saja aasta tagasi? Kas ma nägin sama, mida nägi Hando Runnel aastal 1981? Kas ma nägin seda, mida nägi Jürgen Rooste 15 aastat tagasi? Kõik need erinevad inimesed nägid erinevaid asju, erinevaid aegu, erinevaid kohti. Eesti ei ole enam see, mis ta oli siis, kui teda nägi Juhan Liiv, istudes ja vaadates välja rongi aknast sel jaanuarikuu päeval. Eesti ei ole see, mis ta oli siis, kui tema kohta kirjutas Hando Runnel Nõukogude Liidu karmikäelise tsensuuri all. Eesti ei ole see, mis ta oli siis, kui Jürgen Rooste tema kohta luuletuse kirjutas kõigest viisteist aastat tagasi.
Eesti areneb, me ei ole enam kinni oma minevikus. Mõned ütleksid, et me ei ole isegi kinni olevikus. Me oleme hägusel piiril, mis paikneb meie oleviku ja tuleviku vahel. Aga me ei ole unustanud oma minevikku. Me ei ole unustanud orjust. Me ei ole unustanud ristisõdu meie maal. Me ei ole unustanud nõukaaega ega sellega kaasnenud tsensuuri ja küüditamist. Me ei unusta, aga me ei vingu. Me jätkame läbi oma kannatuste, nagu me oleme aegade algusest saati teinud, sest me mäletame ärkamisaega, millest rääkisid Carl Robert Jakobson, Lydia Koidula. Need mälestused headest aegadest läbi oma keele ja kirjanduse on aidanud meid ja aitavad meid ka tulevikus.
Eile nägin ma Eestimaad. Eesti investeerib oma tulevikku. Meie õppekava üheks läbivaks teemaks on “Tehnoloogia ja innovatsioon”. Eesti koolides tegutsevad robootika ja informaatika ringid, mis võtavad osa mitmetest Eestis toimuvatest erinevatest rahvusvahelistest võistlustest. Eestis on tehnoloogiahuvilisel noorel nagu minul väga mitmeid eneseväljendusviise – toimuvad võistlused, konkursid, õpitoad, mis keskenduvad mängude valmistamisest ja veebilehtede tegemisest kuni klaster arvutamiseni.
Eile nägin ma Eestimaad, seal oli palju metsi ja maid, nägin soid ja rabasid, järve ääres talusid. Ema kinniseotud põlle, avaraid viljapõlde, sinist taevast ja kollast päikest – see ongi mu Eestimaa.
Eile nägin ma Eestimaad!
R. Jakobsoni kõnevõistlusel peetud kõne
KRISTJAN VARIKSOO, Rakke gümnaasiumi õpilane
