Ränk majandussurutis on toonud masendust tuhandetesse Eesti peredesse, mure ning ebakindlus tuleviku ees ühendavad täna ettevõtjaid ja poliitikuid, töö kaotanud inimesi ja töötegijaid, pensionäre ja alles ellu astuvaid noori.
Eelarvetulude järsu kokkukuivamise tõttu on valitsus enam kui poolteist aastat tegelenud riigi kulutuste mahalõikamise ja täiendavate tulude leidmisega. Siinkohal on põhjust tänada eesti rahvast, kes on paljud valusad kärpeotsused üldiselt kannatliku meelega ja mõistvalt vastu võtnud.
Viimaste kuude “kärpedraama“ on aga läinud päris inetuks. Valitsusliidul oleks nagu vähe käibemaksu tõstmisest, mis suruti Riigikogus üleöö ja põhiseadusele vilistades läbi ning mida nüüd tagantjärele ülbelt õigustatakse. Pean lausa ohtlikuks pensionide ümber toimuvat, mis näitab mitte ainult valitsuse peataolekut ja saamatust, vaid võimendab ühiskonnas niigi üles kruvitud pingeid. Mõned juhtivad poliitikud eesotsas kaitseminister Jaak Aaviksooga on avalikult teatanud, et pensionid on riigikassale kõige suurem koorem ja mõistlik oleks neid langetada.
N-ö riigimeestele assisteerivad üksikud koalitsiooniga soojades suhetes olevad ettevõtjad ja teadlased ning võimuliidu tuntud siseopositsionäärid justkui võistleksid omavahel, kes suudab pensionäride suunas jõhkramalt lajatada. Selle taustal ei mõju kuigi veenvalt peaminister Andrus Ansipi järjest ebakindlamaks muutuvad kinnitused, et pensionide kallale me ei lähe.
Mida peavad tundma oma elutöö teinud eakad, kellele tuletatakse aina meelde, et nad on üleliigsed, et nende pärast ei saa me eurot? Mulle on mitu eakat inimest kurtnud, et uudised stiilis “langetame, ei langeta pensione” on neilt röövinud une. Paljud pensionärid aitavad kasvatada oma lapselapsi või toetavad töötuks jäänud lapsi. Neile on eluliselt vajalik iga pensionipäeval rahakotti laekuv kroon. Või tahavad pensionialandajad seada kahtluse alla Eurostati värske raporti, mille kohaselt elab kolmandik Eesti pensionäridest vaesuses?
Aprillikuise pensionitõusu tagasipööramine või pensionidelt veelgi suurema tüki mahatõmbamine oleks täiesti arulage olukorras, kus valitsejatel puudub nägemus pensionisüsteemi ja laiemalt kogu sotsiaalpoliitika pikaajalistest muudatustest.
Segased sõnumid eelarverindelt on viimas hingerahu ka õpetajatelt, arstidelt, politseinikelt ja päästjatelt, kelle kohal ripub samuti kärpekirves.
Oma rivaalitsemise, otsustamatuse ja krampliku kinnihoidmisega üksikutest valimislubadustest on võimuliitlased asunud ühiskonda lõhestama. Toompeal vinduv debatt vastandab praegu selgelt noori ja vanu, töötuks jäänuid ja töötegijaid ning erinevate ametite pidajaid. Kas tahtlikult või tahtmatult, aga on suudetud luua hirmuõhkkond.
Raskel ajal ootavad inimesed riigijuhtidelt kindlameelset juttu, millesse võib uskuda, ja ka ausaid põhjendusi, miks üks või teine samm astutakse. Ennekõike lasub see kohustus peaministril, kes näib olevat püssi põõsasse visanud. Rahva rahustamise ja valitsuse juhtimise asemel eelistas Ansip suvel pikalt puhata ja rulluisutada. Lõpuks pages ta Aaviksoo kirja eest lausa välismaale päikesevanne võtma.
Ja kindlasti ootavad inimesed valitsuselt ka tulevikku suunatud strateegilist tegevusplaani, millest unistab Aaviksoo ja mida paraku kusagilt ei paista. Erinevad huvigrupid — ettevõtjad, haridus-ja kultuuritöötajad, pensionärid, samuti teadlased — ootavad juba ammu, et valitsus neid otsustamisse ja diskussioonidesse kaasaks. Seni asjatult, sest kõrk ja teistele seisukohtadele kurt valitsemisstiil jätkub.
Järjest enam saab selgeks, et oma poliitikaga ummikusse jõudnud Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica vähemusvalitsus vajab väljavahetamist. Samavõrd vajab Eesti kodurahu, millele kaasaaitamine on ennekõike võimulolijate ülesanne. Ühte hoidev ja solidaarne rahvas elab kriisiaja kergemini üle.
iii
JÜRI PIHL, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees
