Ehk on siiski veel lootust?

Septembrikuu on maakonnas olnud jooksuüritustest rikas. Poolmaraton, laste jooksukross, heategevuslik teatejooks on pannud lippama nii lapsi kui ka täiskasvanuid. Neljapäeval kogunes Jõgeva põhikooli staadionile enam kui sadakond väikest ja suuremat jooksuhuvilist, kelle jaoks 200 meetrit tempokalt liikuda polnud mingi probleem.
Kahjuks võis aga sel nädala meediast lugeda ka, et lapsevanemad võitlevad aktiivselt õues kehaliste kasvatuse tundide pidamise vastu. Põhjenduseks toodi, et väheliikuvatel ja ülekaalulistel lastel läheb jahedama ilmaga õues joostes nahk märjaks, nad hingeldavad ja ahmivad külma õhku sisse, jäädes pärast kindlasti haigeks. Ning seetõttu ei tohiks õues lapsi liikuma sundida.
Ühtpidi võiks ju ema murest aru saada. Kes ikka soovib, et ta laps kodus haige oleks. Eriti praegusel ajal, kus iga nohu ja köhatus vajab kohe koroonatestiga oma lihtsalt-haige-olemise kontrollimist.
Teistpidi aga tahaks arutleda, mil moel see pidevalt nohune ja rasvumisele kalduv laps siis oma hädadest üle saab, kui enam üldse õue ei lubata ja liikuma minek on tabuteemaks? Ehk ikka oleks mõistlik õpetajaga kokku leppida, et õues käimisel ei aeta esialgu tempot ja normatiive taga, vaid tasa ja targu harjuks ka need lapsed liikumisest ja vabas õhus olemisest rõõmu tundma.
Uued ajad on toonud uued kombed, tavad ja arusaamised. Kuid laps peaks siiski olema laps – jooksma ja liikuma suurema osa oma vabast ajast. Kas aga üldse tulevad tagasi ajad, kus emad-isad peavad lapsi õues kurja häälega hämaruse saabudes tuppa sundima, mitte pidevalt naakuma neid nutiseadmetest eemale hoidma. Neljapäeval staadionil ringi lippavaid punapõskseid põnne vaadates tekkis selline lootus küll.