(Järg 14. juunil ilmunud osale)
Kaks nädalat tagasi sai siinsamas Vooremaa kodulooküljel kirjutatud sarja “Mälestuste Jõgeva” hiljuti ilmunud neljanda raamatu “Iseäralikke lugusid ja juhtumeid Jõgeva vanemas ajaloos (1876-1946)” saamisloost. Seekord pakume raamatu autori Ülo Pärna lahkel loal lugeda valiku värvikaid kilde trükisesse koondatud Jõgeva-teemalistest ajalehe- ja ajakirjaartiklitest. Loodetavasti innustavad need lugejat kõnealuse kogumikuga lähemalt tutvuma.
Jõgeva linnaks saamisest möödus tänavu teatavasti 77 aastat. “Iseäralikke lugusid…” toob ära Postimehes 4. veebruaril 1938 ilmunud artikli, millest ilmneb, et senini alevi nime kandnud Jõgeva hakkas linnaõigusi taotlema seadusemuudatusest ajendatult.
“Jõgevlaste aktuaalsemaks küsimuseks on, kas alev saab kevadel linna nime ja õigused, või tuleb alistuda vallale, sest teatavasti uutes omavalitsuse seadustes ei ole vahepealset vormi, senist alevit, ette nähtud.”
Artikli autori sõnul kardavad jõgevalased küll, et linnaelanikena tuleb neil rohkem makse maksta, samas tõstab linna staatus nende meelest Jõgeva prestiiži. “…linna nimel on keskpärase jõgevlase silmis mõju, mis muundab inimolevuse kas või metslasest kultuuriinimeseks,” kirjutab autor.
1. mail 1938 saigi Jõgeva alev linnaks. Järgmisel päeval kirjutas Postimees:
“Jõgeval pühitseti linnakssaamist suure pidulikkusega. Pidustused algasid ööl vastu 1. maid. Kell 24 ilmusid kohaliku kaitseliidu, politsei ja tuletõrje esindajad ühes Jõgeva kompanii orkestriga linnavanem J. Võsu juurde õnnitlusvisiidile. Peale mõneminutilist ühist vestlust linnavanema korteris veiniklaaside juures sõideti ühes linnavanemaga linnavalitsuse ette, kus tervituskõne pidas KL Jõgeva kompanii pealik rvl. K. Roomet ja orkester hümni mängis. Edasi siirduti üheskoos seltsimajja naiskodukaitse peole. Peol tervitas publik linnavanemat püstitõusmise ja elaguhüüetega.”
Lisaks eeltoodule kuulusid linnaks saamise pidustuste kavva pidulik koosolek linnavalitsuses, rongkäik ja aktus seltsimajas.
Siga vaatab üle
Värskelt linna staatusse tõusnud Jõgeva vastu tundsid peale Postimehe huvi teisedki ajalehed. Uudisleht kirjutas 13. mail 1938, et “…Jõgeva linna pindala on küll ainult 80 hektaari ja elanikke on sel maatükil 1480, kuid tähtsus on linnal palju suurem, kui nende arvude põhjal võiks oletada. (…) Niisiis on Jõgeva põhikapitaliks maanteed ja raudtee, mis viivad läbi jõuka tagamaa. Seepärast pole imestada, et Jõgeva on palju rikkam Elvast, mille kohta möödunud nädalal kirjutasime, et tema põhikapitaliks on ilus loodus. Elva üürib oma ilu, Jõgeva müüb aga maarahvale vajalikke kaupasid. Nii pole imestada sedagi, et Jõgeval on kauplusi, “mille maja katusest siga ulatub üle vaatama”, nagu jõgevalased ütlevad, kuid mille aastane läbimüük on 100.000.000 (loe: sada miljonit) senti. (…) Kõige selle rikkuse juures pole Jõgeval seni palju aega olnud oma välise palge korraldamiseks. On vähe haljasvööd, siledaid kõnniteid, ilusaid maju. Kuid on arvata, et nüüd linnakssaamisega asjal pöördub teine lehekülg. (…) Ja mitmeid uusi, imposantseid kivimaju on juba praegu kerkimas. Jõgeva ilusaimaks majaks tõotab aga kujuneda Jõgeva ühispanga ehitatav hoone.”
Ei tea, kas pidada seda heaks või halvaks märgiks, aga kõnealust pangahoonet (praegu tegutsevad seal Swedbanki kontor ja veel mitu firmat) peetakse Jõgeva ilusaimaks majaks tänini.
1938. aasta 12. novembril tehti Postimehes juttu ühest Jõgeva linna arengut pärssivast tegurist.
“Kuigi linna tsentrumis püstitatakse viimasel ajal päris nägusaid, avaraid kivimaju, kuid äärtelt ei ole linnakesel võimalusi üldse kasvada. Jõgeva on nimelt ümbritsetud eraomanikele kuuluvate põldudega, ning need pole nõus loovutama linnale juppigi maad mõistliku tasu eest.”
Samast leheloost saab lugeja teada, et Jõgeval “tuntakse suurt vajadust kiriku järele, mida aasta tagasi asutigi ehitama. Viimast protseduuri tõendab mõni koorem kive tasuta saadud tulevase kiriku platsile ja vastav komitee, kes valiti ehitust teostama.”
Ehkki kiriku ehitamise vajadusest, selleks annetatud maatükist ja ehitusraha kogumisest on lehtedes korduvalt juttu nii enne kui ka pärast 1938. aasta novembrit, pole Jõgeval spetsiaalselt kirikuks ehitatud hoonet tänini. Tõsi, selle saamine on taas tõenäolisemaks muutunud.
Traagiline 1924
Kui 1927. aasta 28. juulil kirjutab Postimees Jõgevast kui paigast, kuhu idülliline rahu ja vaikus, Pedja jões suplemise võimalus ja hea rongiühendus Tartuga on palju suvitajaid, sealhulgas soomlastest tudengeid, kohale meelitanud, siis kõigest kolm aastat varem leidsid üleriigilist kõlapinda kaks Jõgeval aset leidnud traagilist sündmust: perekond Õunapi tapmine aprillis ja postirongi rööbastelt väljasõitmine juunis. Kolmikmõrva kohta ilmus uudiseid mõistagi ka vahetult pärast sündmust, ent piirdugem ühe hilisema ja ülevaatlikuma kajastuse äratoomisega. 1924. aasta 6. oktoobri Postimees kirjutas:
“Käesoleva aasta 3. aprillil leiti Jõgeval “Priidu” talu maa peal asuv Jaan Õunap’i abielupaar ja nende sugulane Aleksander Rehemaa omas korteris metsikul kombel tapetult. Mõrtsukatöö kohalt leitud singi, leiva ja paberosside järele läks kriminaal-politseil korda kindlaks teha, et need olid ostetud kahe poisikese ohtu mustlase poolt eelmisel õhtul Jõgeva restoranist. Kinni võeti 19. aastane Martin Dave ja 14. a. Ernst Koslovski. Nende riiete juurest leiti vereplekke. Ülekuulamisel tunnistas Koslovski üles, et sel ajal, kui tema maganud, olevat Dave perekonna, kuhu nad ööseks olid jäänud, kirve ja labidaga ära tapnud. Tapmise on Dave ette võtnud riisumise sihiga, sest Õunap’il pidi hobuse müügist saadud raha 15000 mrk. kodus olema. Raha otsimist tõendab ka segi paisatud toa mööbel ja voodi. Raha aga ei leitud. M. Dave end tapmises süüdi ei tunnistanud. Kohus mõistis ta 20-a. sunnitööle ja E. Koslovski 5. a. alaealiste vangimajja.”
Siinse rongiõnnetuse kohta andis Ühistegelised Uudised 6. juunil 1924 teada järgmist:
“…ööl vastu 3. juuni kella pool 2 ajal öösel läks postirong, mis Tartust kell 12 välja sõitis, 4 kilomeetri peal enne Jõgeva jaama jõudmist roobastest välja. Vedur lendas paremale poole kraavi, vagunid pahemale poole. Veduris sai ahjukütja surma, vedurijuht aga paisati tõukejõuga välja, mille tõttu ta kergete vigastustega ellu jäi. Postirongil ja ka pakkvagunil polnud suuremat viga, kui et nad poolupakile tammile jäid. Kõige õnnetum oli järgmine, 5. vagun, millele 6. vagun sisse jooksis ning ta peaaegu pilbasteks rebis. Viiendas vagunis said ka 10 inimest surma. Peale selle 6 raskesti ja üle paarikümne kergesti haavata.”
Lõpetuseks üks lugu, mida annab vaadata nii traagilisest kui ka koomilisest vaatevinklist. Postimees kirjutas oma 1921. aasta 8. jaanuari numbris, et Jõgeva arst Dreybladt jättis kahe Kuremaal abi vajanud haige juurde minemata, kuna pidas talle Kuremaa mõisast järele saadetud sõiduriista – hobust vankriga – enda jaoks alandavaks ja solvavaks. Tohter saatis lehele kirjagi, milles avaldas arvamust, et mõis peaks tema ees vabandama. Mõisast toimetusele tulnud vastuses oli aga öeldud, et arstile saadeti järele “pehme pikk laud” ja et mõisal paremat vankrit polegi.
Vaat sellised ajad olid siinmail veidi vähem kui sajand tagasi.
RIINA MÄGI
