Mustvee linna päevade ajal avati kultuurikeskuses õpetaja Eha Nõmme maalinäitus, mida saab veel reedeni vaadata. Autori omapärane looming on eksponeeritud esimest korda.
Kes tuli mõttele Teie tööd kultuurikeskuses välja panna?
Hiljuti käisid mul külas töökaaslased Mustvee Gümnaasiumist. Viisin nad oma lemmikruumi — aidatuppa, kuhu olengi koondanud kõik kunstivahendid ja eks ma siis vanu töid ka lehitsesin. Ja keegi oli sellest rääkinud haridusnõunik Paul Palmile, kes tegi ettepaneku esineda Mustvee kultuurimajas valikuga töödest. Eks tuli nõustuda, sest ega ma neid kusagil tõesti esitanud pole.
Tänu Paul Palmi abile said tööd Mustveesse veetud, ja üles riputada aitas lisaks temale ka kauaaegne Mustvee kunstiviljeleja Larissa Korobova.
Kust on pärit Teie huvi maalimise vastu?
Kunstiringides käisin keskkooli ajal ja ka kunstikabineti ajal Tartus, ja nende õppeaasta lõppudel olnud näitustel esinesin alati. Huvitav on, et nõukogude ajal anti välja mitu trükitud albumit laste joonistustega. Näiteks 1963. aasta väljaandes on trükitud minu monotüüpia “Noored perenaised”, millel kujutan kahte tüdrukut tegelemas pottide-kaussidega. Huvitav on seda albumit sirvida, sest mitmete tööde autorid on nüüd kuulsad kunstnikud või mõnel muul alal tuntud. Võiks praegugi nii teha, oleks õpilastel rohkem motivatsiooni.
Omal ajal said kunstikabineti kursused läbinud ülikoolist ühiskondliku dekoraatori kutse. Kursused kestsid pool õppeaastat: joonistamine, maal, metallehistöö, keraamika, graafika jne.
Millist tehnikat enamasti kasutate?
Põhiliselt on mul õlitehnikas maastikud ja guašštehnikas aimatavate loodusmotiividega dekoratiivsed pinnalised mängulised tööd. Mulle meeldivad värvid, muidugi saab neid segades lõputult mängida. Kuigi vanus lubab oletada, et inimesel on juba püsivust, olen maalides üsna kärsitu ja tahan töö ruttu valmis saada nagu koolieelik. Üks kunstistiil, fovism, isegi lubab seda, ja selle viljelejad on värvid lausa pea peale pööranud, s.t. kasutanud värve hoopis omavoliliselt, mitte natuurist lähtuvalt. Mulle nii meeldib.
Olgu selle oma joone ja värvikäsitlusega kuidas on, on olemas klassikaline joonistamine, kus hästi täpselt (proportsioonide mõttes) tuleb motiiv paberile kanda. Mitmekordsete joonimiste tulemusel ja hoolika vaatluse käigus valmib pliiatsitöö, kus on väga täpselt edasi antud valguse- ja varjunüansid. Minu kooliajal olid lemmikmotiivideks kipskujundid: kreekapärased näod, ehitisi kaunistavad ornamendid jne. Niisuguste tööde eest olen ma põgenenud ja neid ei tahaks ma ka praegu mingil juhul teha. Seepärast ei läinud ka kunsti edasi õppima, kuigi koolis sain akvarellide eest kiita.
Piltidega on nii, et need peavad ju iseenda eest rääkima Ja minugipoolest, võib ka igaühele ise juttu. Jutustada võivad sümbolid, mida inimene on ka palju välja mõelnud ja ikka juurde mõtleb. Minu taiesed ei pea küll suuri ideid kandma, hea, kui neis on sees väike mängulisuse moment. Maastikud võiksid pakkuda äratundmist… Aga nagu ilu on vaataja silmades, nii on ka mõtted igaühe peas!
Mida joonistamine Teile annab?
Kunst annab vabadust ja mängulisust. Paberile võid ju kõike panna, kes keelab? Vabadust tundub ju alati puudu olevat! Nojah, tuleb leida vaba aega, eks mõnel eluhetkel on seda lihtsam, teisel raskem leida.
Kas keegi lastest jätkab Teie tööd?
Lastest keegi kunstiga edasi ei tegele. Kõige nooremal tütrel on küll kunstiandi, just portreede alal. Olen aru saanud, et ta kogu aeg jälgib ja võrdleb inimeste nägusid ja suudab neid küllaltki tõetruult paberile panna, isegi mälu järgi! Mul endal ei kipu mitte portree sarnane tulema – mõõdan, uurin, tundub, et kõik on õige, aga mitte sarnane!
Olete oma pilte ka kellelegi kinkinud?
Piltide kinkimisega on ka nii, et enne peaks kindlaks tegema, kas inimene on huvitatud. Ja kui mulle endale meeldib üks pilt, siis saajale ei pruugi see meeldidagi. Kinkisin ühe küllalt hästi välja tulnud värvika loojangupildi klassiõele. Kui talle aastate pärast külla läksin, nägin, et see oli väga lahjaks jäänud. Akvarelli halb omadus on värvide pleekimine. Mustvee Gümnaasiumi kaunistavad kaks Valli Lember-Bogatkina akvarelli Peipsi järvest. Neil on kujutatud kavalalt sombust ilma, nii et kui pleegibki, siis läheb lihtsalt väheke udusemaks.
Ja mul pole midagi selle vastu, et lihtsalt hoida pilte kuskil koos ja vastavalt sellele, kuidas majapidamises ümberkujundusi tehakse, lihtsalt pilte vahetada. Vahel harva sirvin neid isegi, siis elan läbi neid meeleolusid, mis olid nende piltide maalimise ajal. Muidugi näen nüüd paljudel häirivaid asjaolusid. On niisuguseid, mida saab parendada, aga on neidki, mida peaks ümber maalima ja kas siiski etem tuleb? Aga tähtis pidi olem ju protsess, mitte tulemus?
HELVE LAASIK
