Eha Niglas püüab rõõme elust ja muusikast

Eha Niglas annab Jõgeva muusikakoolis akordionitunde, on muusikaõpetaja Saduküla koolis, esineb koos mehe ja lastega Jõgevahe Pere pereansamblina folkloorikavadega festivalidel ja ülevaatustel, teeb muusikat pulmades, sünnipäevadel ja Tammemäe turismitalus, siis võtab aga koos poeg Agoga kätte ja läheb Tartusse Tiigi tänava seltsimajja rahvamuusikat tegema jne. Aprilli alguses plaanitseb ta korraldada muusikakoolis kolmandat korda pärimusmuusika laagri, mida juba nüüd väga oodatakse. Tagatipuks õpib ta kaugõppes Viljandi Kultuuriakadeemias viimasel kursusel rahvamuusikat ning kavatseb selle kooli kevadel lõpetada.

“Nüüd tean, mis selle nimi on…”

Praegu sõidabki Eha enamasti nädala teisel poolel Viljandisse. Kui ta aga nädala alguses uuesti tööle tuleb, on ta nii reibas ja rõõmus, justkui oleks selja taga hoopis kosutav puhkus kuurordis, mitte aga pingutust nõudnud koolipäevad. Vaatamata suurele koormusele, mis neli aastat kultuuriakadeemias õppimine kaasa toonud, ongi see Ehale ta enda sõnul olnud omamoodi kuurort, mis hingekosutust andnud.

“Nüüd tean, mis selle nimi on, mis mind tegelikult kogu aeg tõmmanud on. See ongi just pärimusmuusika,” ütleb Eha ning tunnistab, et poleks suutnud uskuda, et neli aastat õpinguid nii kiiresti lähevad. “Asi, mis põnev on, lähebki ruttu,” teab ta praegu.

Erialana õpib Eha kultuurikolled?is lõõtsa, õpetajateks on tuntud lõõtsavirtuoosid Ants Taul ja Aivar Teppo. “Akordioni mängides võin hõigata vasakule ja paremale, lõõtsaga veel päris nii ei saa. See võtab aega,” ütleb Eha ning räägib vaimustunult lõõtsapäevadest, kust enam puududa ei tahaks. Seal pidavat valitsema mingi eriline vaim ja õhkkond. “Rahvamuusikud on üldse lahtisema suhtlemisega, mulle istuvad sellised lihtsad ja rõõmsad inimesed.” Setumaa juurtega

Eha on pärit Värskast, sellepärast ütlebki, et tal on Setumaa juured. Lapsepõlvest on meeles veel leelopäevad ja kuningapäevad, õieti see tunne, mis seal valitses. “Vahepeal jäid need asjad soiku, aga nüüd korraldatakse jälle,” räägib Eha. Kodukandiga pole tal päriselt sidemed katkenud tänaseni. Eriti tõmbavad selle kandi metsad, mis pidavat sügiseti kukeseeni täis olema.

Metsad olidki need, millega siinkandis raske harjuda tundus olevat. Eha, kellele meeldib täiel rinnal elada, eelistaks, et ka mets oleks ikka mets ja võsa oleks võsa. “See pole õige mets ja võsa ka mitte,” arvab ta praegusest koduümbrusest.

Tegelikult on Eha oma koduga Pööra külas praegu väga rahul. Alguses Sadukülas kortermajas elades oli siin nende pere suvila. “Oleme selle nüüd mugavaks ja armsaks teinud, et lastel oleks kodu. Maal pole just kerge elada, aga vaikus ja rahu on palju väärt,” leiab Eha.

Samas on Niglaste kodu üsna avatud koht, kuhu paljudel võõrastel aeg-ajalt hea tulla on olnud, omadest kõnelemata. Siin on võõrustatud küll kolleege ja Viljandi Kultuurikolled?i tudengeid, ümbruskonna ja muusikakooli lapsi. Viimaseid, eriti poisse, meelitab ka õue rajatud jalgpalliväljak.

Aga et oma peres kõik pille mängivad ja sedasorti on enamasti ka külalised, siis on “toasoojad” pillid kõikidel käepärast võtta – kandled, kontrabass, akordion, klaver, süntesaator, lõõts, trummid ja muu. Seepärast on Niglaste kodus ikka aeg-ajalt mõni lastegrupp, kellele Eha on nii õpetaja, kokk, koristaja kui ka saunanaine. Pole võimatu seegi, et pärimusmuusika laager Jõgevalt muusikakooli ruumidest kord Pööra külla üle kolib.

Mängurõõm ja üksteise tunnetamine

Aprilli alguses tuleb Jõgeva muusikakooli ruumides kolmandat korda kokku pärimusmuusika laager. Viimatises laagris oli peale oma maja õpilaste ka Põltsamaa lapsi. Laagri korraldaja Eha Niglas teab kindlalt, et need lapsed, kes juba varasematelt koosmusitseerimistelt “maitse suhu” saanud, ootavad laagrit väga. Kui praegu on pärimusmuusika laste seas veel üldiselt suhteliselt tundmatu, siis edaspidi peaks asi järjest enam hoogu võtma, sest Viljandis ongi juba hakatud rahvamuusika õpetajaid koolitama. Eha ja ta neli kursusekaaslast on ühed neist, kes Eestimaa peale seda vaimu laiali viivad.

Jaanuari alguses oli Ehal võimalus osaleda Viljandimaal Kildu koolis korraldatud pärimusmuusika laagris. Selle korraldaja Ülle Jantson on pärit kultuurikolled?i esimesest lennust, kellel seesuguste laagrite korraldamisega juba kümne aasta pikkused kogemused. Eestimaa mitmetest paikadest pärit lapsed õpivad seal viie päeva jooksul nii rahvapille mängima kui ka regi- ja rahvalaule laulma.

Kui Kildu laagris pannakse rõhku individuaalõppele, siis Jõgeva laagrid on olnud lühemad ja tehakse pigem rühmatööd. Pikemaajalise laagri jaoks pole jätkunud raha, pealegi on koosmängimine lastele väga meeldinud.

Kuulmise järgi üles võetud lihtsad viisid kisuvad kaasa ja see on kaugelt midagi rohkemat kui lihtsalt pillimäng. “See on isegi omamoodi elufilosoofia. Kontakt üksteisega on tihedam kui lihtsalt noodi järgi koos pilli mängides. Üks võtab teiselt viisi üle, sa pead teist tunnetama ja sõnadeta mõistma,” püüab õpetaja Eha kirjeldada seda tunnet, mis on sundinud lapsi mängima vabatahtlikult nii kaua kui ei kunagi varem ning sellest siirast rõõmu tundma.

Mida rohkem Eha on pärimusmuusikasse süüvida jõudnud, seda enam leiab ta sealt ka avastamisväärset. “Regilaulu võiks rohkem olla, aga nende teadjaid jääb järjest vähemaks. Olen ikka mõelnud, et näed, kui loll ma olin, et ei küsinud omal ajal vanaemalt. Nii palju oleks õppida olnud,” kahetseb ta.

Kooli lõputöö tuleb Ehal vanadest laulumängudest, mis on nõudnud pikka uurimist Tartus kirjandusmuuseumi arhiivis. Tuleb tunnistada, et seal veedetud aeg oli ääretult huvitav. Vanu laulumänge laulda ja tantse tantsida püüab ta lastega ka muusikakoolis. “Lastele meeldib lustimine väga,” ütleb ta ning on kindel, et selle kaudu jõuab rõõm muusikast lasteni kergemini ja võimaldab ehk oma päritolu ja juurigi paremini tundma õppida.

Tuleb pöörane kevad ja suvi

Pesamuna Ago on olnud peamiselt see, kes seni ema huvi kõige enam tagant tõuganud on ja kellega koos viimasel ajal ka rohkem musitseeritakse. Tütred on kodunt juba peaaegu välja lennanud. Merle õpib Tartu Ülikoolis farmaatsiat, Tiiu on aga praegu hõivatud Tartumaa abiturientide saja päeva balli peakorraldaja kohustustega. Aga abikaasa Andrese ja kõikide laste toetusega on Eha alati arvestada võinud. “Pere on minu õppimisse ja tegemistesse positiivselt suhtunud ja see aitab mind väga palju,” tunnistab ta.

Lõpupidu on Viljandi Kultuurikolled?i kaugõppeosakonna rahvamuusikutel juunikuus. Mai lõpus on Eha Niglasel Saduküla kooli muusikaõpetajana seoses sealse nukuprojektiga ees sõit Austriasse. Millalgi tuleb ka aiamaad teha. Võru folklooripäevi ja Viljandi pärimusmuusika festivali on oodata paraku just maasikate valmimise ajal. Nii et ees on ootamas tõeliselt pöörane kevad ning suvi ja mitte ainult Pööra külas. Iga teise võtaks selline perspektiiv kurtma ja närvitsema. Eha lööb parandamatu optimistina aga laialt käega ning ütleb: “Aah, küll me hakkama saame.?

Mis temal viga ? isegi siis, kui kuhugi on vaja kiiresti jõuda ja automootor krõbekülma talveilmaga lootusetult üles ütleb, särab tema autorooli taga näost nagu täiskuu ja ärgitab närveldavat seltskonda midagi lõbusat laulma, kuni mingi lahendus leitakse. Ja ennäe, leitaksegi.

VAIKE KÄOSAAR

blog comments powered by Disqus