Nüüd on perekond Treial oma talu maadele järve äärde rajanud külaplatsi kokkutulekute tarvis, kus on ka palliplats, lipuvarras ja katusealused. “Pole vaja kelleltki luba küsida ja plats on alati vaba,” ütleb Eevi. Vähema rahvaga ja külmemal ajal kogunetakse aga Treialite kodu hoovimajja, kus ruumi selle tarvis lahedasti ja igapidi mõnus olla.
Külaliikumise eestvedaja
Esimese Sääritsa küla päeva korraldamise 1999. aastal algatasid need, kes siit kaugemale elama läinud ning siis hakati ka omakandi raamatut “Kodukaja” kokku panema. Sellest kokkutulekust jäi Sääritsale endise kordoni õuele mälestuskivi, mis tähistab Kodavere murraku keskust. Äraseletatult tähendab see, et just Sääritsa olevat omal ajal olnud see kõige puhtama Kodavere murraku kõnelemise koht.
Esimese külapäeva lõpus oli kõigi ühine otsus, et see ei tohiks mitte viimaseks jääda. “Sinul tuleb hakata asja edasi viima,” oli siis Eevile öeldud. Järgmine jäigi juba tema vedada. Siis tuli juba seltsing SäRaPi (naaberkülad Sääritsa, Raatvere, Piibumäe). Teisel külapäeval pandi tähis Raatvere kunagisele koolile, kus omal ajal ümbruskonna lapsed palju aastaid õppinud. Kolmanda külapäeva aegu oli Eevi üles otsinud Sääritsalt pärit omaaegse kuulsa rahvalauliku Anna Lindvere tütretütre, kellel oli võimalus viibida oma vaarema sünnikodu tähistamisel. “Meil on oma aktiiv, ega ma siis üksi ka midagi ära ei tee,” ütleb Eevi.
Iga külapäev on kandnud mingit teemat ning selles on olnud ikka mõnigi õpetlik iva. Kõnelema on kutsutud tuntud lektoreid ja uurijaid. Igaks külapäevaks on omakandi rahvaga selgeks õpitud ka Kodavere murrakus näitemäng, mille Eevi enamasti “Kodavere pajatuste” tõsielust võetud lugude põhjal näidendiks on seadnud.
Viimati peeti juba viiendat külapäeva ning kutsuti ka külalisi maakonna teistest paikadest. Muusikat tegi Rakvere saksofonikvartett. “Mõtlesime, et selle aja peale on külarahvas hea muusika ära teeninud küll,” leiab Eevi.
Mullu oli Eevi üks kaheksast maakonna külaliidrist, kellel oli võimalus SAPARDi toel korraldatud väljaõppel saada külaliidrite koolitust. Ainult endale ta seda ei hoidnud, iga kord koolituselt tulles tegi ta omakorda õppepäevad oma valla rahvale. “Pala vald oli asjast ise huvitatud ja nii sain minagi omamoodi kasulik olla.”
Väike küla tuultel valla
Eevi on rahvaga harjunud. Ütleb, et on müüjaameti tõttu elupäevad inimeste hulgas olnud. Samas ei ole tal ka iseendaga igav. Kõnelemata sellest, et näputöö on olnud kõige kõrval tema alatine saatja. Eevi ütleb hoopis, et siis oleks igav küll, kui seda vett ei oleks. Järv on lihtsalt alati olnud üks elu osa ning Eevi ei oskaks sisemaal elamist hästi ette kujutada. Juba lapsena harjus ta isaga järvel käima. “Ma olen lausa haige järvele minemise järele. Tohutult hea puhkamise viis, lülitad ennast kõigest välja, hea ja mõnus on olla,” ütleb ta selle kohta, et aeg-ajalt jälle paadi võtab ja järve peale läheb. Kui Eevi sisemaa päritolu abikaasal tekib kange tahtmine mõnel kenal sügispäeval metsa seenele minna, kipub Eevi seevastu tingimata järvele. Vanaemaga järvel kalal kaasas on käinud ka enamik Treialite kuuest lapselapsestki.
Eevi mõistab järve järgi isegi ilma ennustada. “Kui lähen õue ja kuulen, et järvemüha käib tuulest üle, siis võib kindel olla, et tuul jääb varsti järele. See on huvitav omamoodi kaja. Kui aga mõnikord tuulega järvel virvendus tekib ja vahepeal lööb järvepinna siledaks, siis keerab tuule suuna mujale.”
Vahel armastab Eevi mõned sündmused, nähtused või elamused luulevormi seada. Tihtilugu tellitakse temalt ka luuletust kas siis tantsukaaslaste või kellegi teise sünnipäevaks. Eevi mõtleb siis selle inimese peale ja püüab leida tabavad värsid. “Ainult et nad tükivad ikka kangesti viimasel minutil tellima,” ütleb ta.
“Väike küla tuultel valla…,” on Eevi ühe luuletuse koduküla Sääritsa peale mõeldes kirjutanud. “Korjame kokku kõikide mälestusi, ükskõik, olgu siis kodavere või kirjakeeles, tõlgime ringi, kui vaja. Vanad inimesed kaovad ja läheb meelest, mis kunagi olnud,” ärgitab ta külarahvast.
Vahel kutsub Eevi oma hoovimajja rahva kokku ning siis meenutatakse põliseid kombeid ja tähistatakse rahvakalendri tähtpäevi. Mitmetest põlvedest pärit endisaegseid esemeid ja tööriistu pole asja elustamiseks vaja kusagilt muuseumist otsima minna, need on Eevi enda majapidamises olemas.
Vanaema oli Kundra ämm
Siitkandi tuntumate inimeste seas nimetavad mitmed uurijad tingimata Kundra ämma, kes ümbruskonnas võttis aastakümnete jooksul vastu kõik sünnitused ja kelle juurde tuldi teistegi hädadega. Kundra ämm oli Eevi isapoolne vanaema, kellega Eevi kuni oma kuueteistkümnenda eluaastani koos elas. Siinkandis kutsuti vanavanemaid ikka ämmaks ja äiaks, mitte vanaemaks ja vanaisaks. Eevil on kahju, et ämmaga kauem koos ei saanud olla, sest tema sündides oli ämm juba kaheksakümne aastane. Küllap oleks ta temalt siis hoopis rohkem õppida saanud.
Ämm oli lihtne taluinimene, aga teadis rohkem kui mõni suures koolis käinu. “Mitte ükski tema vastu võetud lastest ei surnud ja ükski naine ei saanud mürgitust,” teab Eevi. Praegugi on silme ees see salapärane kapp, kus ämm hoidis spetsiaalseid riidetükke ja muud tarvilikku, kui vaja peaks minema ja mida lapsed puutuda ei tohtinud. Keetis iga vähemagi lõngajupi, nõela ja muu vajaliku läbi. Kõik oli ääretult puhas ja lapsed said kappi piiluda vaid sel ajal, kui ämm vahendivaru täiendas. Ta teadis, kus lapse ilmaletulekut järgmisena oodata oli. Meelde on jäänud, et ämmal olid imepehmed väikesed käed, ehkki talutööd tuli tal ju ka ära teha. Peale selle oli ämmal olnud ka väljapaistvalt ilus käekiri. Vahel palusid lapsed, et ta midagi kriidiga pruuni peitsitud ukse peale kirjutaks, et seda ilusat käekirja näha. Ämm, kes ainult Kodavere murret kõneles, oli uksetahvlile kirjutanud seevastu kirjakeeles.
Mitte üksi Kundra ämm, kes elas 96-aastaseks, vaid ka Eevi teine ämm ehk 92-aastasena siitilmast lahkunud emaema on samade seinte vahel elanud. Tema oli tuntud kui ööbikuhäälega lauluinimene, kes kirikukooris laulis ja kellele laulude viis ja sõnad enamasti esimese korraga meelde jäid.
Nüüd püüab Eevi oma tütarde Eve ja Eda lastele jõudumööda edasi anda seda, mida oma vanematelt ja vanavanemalelt väärtuslikku talletada suutnud. Nemad on Sääritsal aga suvelapsed nagu paljudes teisteski peredes, sest elu on tänapäeval siinsed järeltulijad enamasti mujale viinud.
VAIKE KÄOSAAR
11.10.2004
blog comments powered by Disqus
