Eesti meditsiini- ja sotsiaaltöötajad peaksid püüdma välismaa kolleegidelt võimalikult palju teadmisi ja oskusi omandada. Selleks, et koostööpartnerite pagasist igati tulemuslikult rakendada, peaksime endale aru andma ja ka neile selgeks tegema, millistes valdkondades nõuannet ja kogemuste vahetust vajame. See eeldab, et me ei tohiks häbeneda oma vigu ja kitsaskohti.
Naabrid ei tea meist õieti midagi
Selliseid mõtteid ajendas mind kirja panema hiljutine Soome erapsühhiaatrite visiit Eestisse. Olen üksteist aastat Soome Erapsühhiaatrite Assotsiatsiooni liige ja sealsed kolleegid palusid, et korraldaksin neile reisi, tutvumaks Eesti meditsiinieluga. Kohtusime Tallinnas Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku juhataja Imre Rammuliga, kes andis ülevaate Eesti meditsiini hetkeseisust ja tulevikuväljavaadetest.
Oma igapäevatööst rääkisid psühholoog Mare Pork ja psühhiaater Andrus Adams. Mõttevahetustel võis tähele panna, et Soome kolleegidel pole piisavat ja objektiivset ülevaadet Eesti meditsiini minevikust, tänasest olukorrast ja arengusuundadest tulevikus.
Viiskümmend aastat raskendas seda koostööd nõukogude okupatsioon.
Nüüd oleme aga juba üle kümne aasta iseseisev riik ja alates 1. maist ka Euroopa Liidu liige. Takistused suhtlemisel peaksid olema kadunud. Miks aga teistes riikides Eesti meditsiinielust ikka veel sedavõrd vähe teatakse?
Viga on ka selles, et kas tahtmatult või tahtlikult oleme olnud ise laisad oma tervishoiusüsteemi avameelsel tutvustamisel. Samuti pole juletud küsida nõu kui ise ei tea või ei oska. Naaberriigi kolleegi nõuanne ning praktiliste kogemuste rakendamine. arstiabis võib olla aga võti inimese tervise taastamiseks või elu päästmiseks. Mäletame hästi, kuidas Soomes suudeti täielikult terveks ravida Jõgeva tüdruk, kellele Eesti meedikud ei andnud elulootust.
Eesti ja Soome meditsiini vastastikule lähenemisele peaksid soodsalt mõjuma ka asjaolud, et nii eestlastel kui ka soomlastel on sarnane soome-ugrilik mõttemaailm. Inimese psüühika tundmine on aga oluline ka ravitulemuste vaatevinklist ja seda mitte ainult psühhiaatrias vaid ka teistes arstiteaduse arudes.
Arstidel on olnud oluline roll ka mõlema maa kirjandusloos. Nii Eesti kui ka Soome rahvuseeposte autorid Freidrich Reinhold Kreutzwald ja Elias Lönnrot olid elukutselt arstid.
Kasutage rohkem endiste kolleegide abi
Põhjanaabri kogemused pole vajalikud mitte ainult haiguste profülaktikas, ravis ja taastusravis, vaid ka tervishoiutöö korraldamises. Jõgevamaa omavalitsustel on Soomes rohkesti koostööpiirkondi, kust omandada kogemusi tervishoiutöö korraldamiseks väiksemates linnades Jõgeval, Põltsamaal Mustvees. Vastavaste kogemuste omandamine aitab vältida, et arstiabi maainimeste elukohast võimalikult kaugele ei jääks.
Kavandades Eesti ja teiste riikide meditsiinialast koostööd, vajaks täitmist veel üks lünk. Kahjuks on seni ära kasutamata nõukogude ajal Tartu Riiklikus Ülikoolis õppinud arstide ajupotentsiaal, kes praegu töötavad Soomes, Rootsis, Norras, Inglismaal, USAs, Kanadas ja teistes välisriikides.
Nad on pääsenud tipptasemel arstiteaduse juurde enne kui Eestis tegutsevad meedikud. Loodetavasti ei keela nad oma teadmisi ja oskusi ka kodu-Eesti meedikutele. Paljud välisriikides töötanud meedikud on ennast täiendanud kuulsates instituutides. Näiteks ise täiendan end kolmandat aastat ühe kuulsama Soome psühhiaatri Ben Furmani instituudis.
JAAN OLARI,
Soome Erapsühhiaatrite Assotsiatsiooni liige
