Eestlased asusid Loode-Venemaale Peterburi kubermangu ümber mitmes etapis, kusjuures migratsiooni põhjused, iseloom, intensiivsus, rändamise suunad ja ümberasujate sotsiaalne koosseis oli igal etapil erinev.
Veronika Mahtina Peterburi Eesti Kultuuriseltsist jagab ümberasumised enne 1917. aastat nelja suuremasse rühma:
14. – 16. sajand . 1744 – stiihiline ümberasumise periood, “Gdovi” (Oudova etapp).
1744 – 1861 – reguleeritava ehk legaalse ümberasumise periood, “Linnadiasporaa” etapp.
1861 – 1906 – reformijärgse ümberasumise periood, väljakujunemise “põhietapp”.
1906 – 1914/1917 – “Stolõpini” periood.
Eestis polnud vaba maad
Enamasti lahkuti kodumaalt selleks, et saada maad ja seda harima hakata. 13. sajandi alguses peetud raskes vabadusvõitluses kaotasid eestlased mitte ainult oma poliitilise sõltumatuse, vaid järk-järgult ka omandiõiguse oma talule, jäädes sõltuvusse mõisast. Ka talurahva pärisorjusest vabastamine (1816 Eestimaal ja 1819 Liivimaal) ei toonud olukorras muutusi. Talu jäi mõisa omanduseks, selle kasutamise eest nõutava rendi suurust ei olnud piiramas mingid normid. Uus talurahvaseadus, mis kinnitati Eestimaal 1856 ja Liivimaal 1860, ei toonud veel võimalusi külast välja pääseda. Kui kooskõlas Aleksander II liberaalse sisepoliitikaga pandi aastal 1863 kehtima passikorralduse seadus ja aastal 1866 vallakogukonna seadus, mis vabastas talurahva kogukondliku omavalitsuse mõisnike eestkoste ja kontrolli alt, asus suur osa eesti külade üle tihenenud rahvastikust välja rändama, on kirjas kogumikus “Eestlased väljarändajatena”.
Raharendile siirdumine ja talude päriseks ostmine põhjustas rööbiti iseseisvate väikepõllumeeste tekkimisele ka maata inimeste kihi kujunemise. Suur ja parem osa maast kuulus ikka mõisale. Liikuma hakkasid ka need talupered, kes olid pankrotti läinud või äärmiselt kitsastesse oludesse sattunud. Eeskätt liiguti siiski linnadesse, kus elutingimused tänu tööstuse ja kaubanduse arengule paranenud olid.
Lihtsaim oli minna üle jää Peipsi taha
End maast lahti kiskunud talupojad aga ei olnud sageli rahul ka linnades, kus olud olid sageli veel halvemad, sest vabrikutes kestsid tööpäevad 12-14 tundi ja kuupalk oli näiteks tekstiilitööstuses kuus kuni üheksa rubla. Maalt tulnud jäid linnas alamkihtideks, olles mustatöölised, voorimehed, majateenijad. Ka ei suutnud Eesti linnad kaugeltki kõiki maalt tulijaid vastu võtta. Maa küljes rippuv moonakas, rentnik, sulane ja talupidaja eelistas linnaelule tööd oma põllulapil.
Väljarännumaana oli esikohal Venemaa. Ümberasumisliikumisest võttis kogumiku “Eestlased väljarändajatena” andmetel aastatel 1860-1862 aktiivselt osa 25 – 30 protsenti Eestimaa kubermangu talupoegadest. Tegelikult õnnestus ümber asuda umbes 3200 talupojal. Pärast 1862. aastat hakkas ümberasumine vaibuma, elavnedes uuesti 1868. aastal näljahäda tõttu.
Talupoegade liikumisõigust piiras kohustus maksta enne lahkumist ette riiklikud maksud ja muretseda uuest elukohast tõend, et nad sinna vastu võetakse, mis tähendas ümberasumiseks eeltööd. Lihtsaim oli lahkuda talvel üle kinni külmunud Peipsi järve Venemaale.
Vallandunud väljarännulaine laienes 1870. ja 1880. aastail ka Peterburi kubermangu ning hiljem edasi Kaukaasiasse, Novgorodi ja Kesk-Vene idapoolsematele aladele. Paralleelselt väljarännuga kaugematele aladele rändas suur hulk eestlasi Taga-Peipsi aladele, kuhu arvatakse aastatel 1860-1870 olevat Põhja-Tartumaalt välja rännanud 600 perekonda ehk 2000 – 2600 inimest. Uus kõrgaeg väljarännus Taga-Peipsimaale tuli 1905. aasta sündmuste järel, mitte niivõrd poliitilistel, kui just majanduslikel põhjustel.
Luuga ümbruses elati hästi
Ristirahva Pühapäevalehes ilmus 1896. aasta märtsis tabel, kus oli kirjas, et Luuga linnas ja linna ümber oli umbes 400 eestlast, nende elujärg oli keskmine ning neil olid oma kooli- ja palvemajad olemas. Koolmeistrid käisid laste juures ajuti ning näiteks Gatšina õpetaja viis korda aastas. Enamik väljarännanuid töötas linnas, kuid osadel olid rendimaad, aga oli ka väljaostetud kohti.
Köster-kooliõpetaja Jüri Meomutteli kirjutises “Eesti asunikud laialises Wene riigis”, mis ilmus 1900. aastal Tartus, on öeldud, et Luuga maakonnas oli Juudimetsa asunduses ilmunud esimesed eestlased Männik ja Waarik 1883. aastal. Sajandivahetuseks oli seal 73 perekonda. Ümberasujad raiusid metsa, neile anti kuus aastat aega, mil asunik tarvilikud hooned üles pidi ehitama. Ehitusmaterjal anti neile kohapeal, samuti pidi kuue aastaga valmis olema ka põld ja heinamaa.
Ümberasujad olid kõik enamasti luteri usku, nende kirik asus Luuga linnas. Õpetaja Palsa käis Gatšinast viis-kuus korda aastas jumalateenistusi pidamas. Köster Hans Kert oli Põltsamaalt pärit, tema pidas igal pühapäeval jumalateenistuse. Kooli tol ajal veel ei olnud, ehkki maja selle tarvis oli valmis. Asunikud olid oma eluhooned ehitanud eesti moodi. Oma elujärje üle nad ei nurisenud, maad olid kohati väga head ja kes tööd tegi ning vaeva nägi, sai hästi hakkama.
Tagasitulijaid oli vähe
1913. aastast on teada, et eestlased võtsid Luuga linnas valimistest väga aktiivselt osa. Vabameelsete venelastega olid kandidaadid koos üles seatud ning tehti tublisti kihutustööd, mis tulemusteta ei jäänud. Samuel Sommeri andmetel valiti kaks eestlast Luugas linnavolinikeks.
Omariikluse esimestel aastatel võimaldas rahuleping Venemaaga eestlastel sealsetelt aladelt kodumaale naasta. Tegelikkuses saabus eestlasi artikli “Eestlased väljarändajatena” andmetel kodumaale tagasi umbes 40 000, kusjuures nende üldarv oli 200 000. Venemaale jäänud eestlastest on andmeid vaid 1926. aasta rahvaloendusest. Luuga rajoonis elas sel ajal umbes 9000 eestlast.
Mis Taga-Peipsimaa asundustest sai, pole teada. Teada on vaid Ilmar Arensi uurimuslike kirjutiste põhjal Taga-Peipsi eestlaste asunduste käekäigust ja saatusest aastail 1917 – 1941, et nende saatus oli enamasti sarnane – üldine küla sotsialiseerimine, põllumajanduse kollektiviseerimine, “kulakute” probleem, kirikute ja palvelate võõrandamine ning usuelu ja rahvusliku kasvatustöö allasurumine, puhastusaktsioonid ja küüditamised, kohalejäänute segamine venelastega, ühtlasi sundelamise ja –töötamise kohustusega ühistes kolhoosikülades.
Vähemusrahvuste registreerimise korras tehti 1943. aastal endise Oudova kreisi läheduses kindlaks ainult 6125 eestlast. Umbes 70 protsenti ehk ligi 13 000 inimest olid Peipsi taga “puhastusaktsioonide” ohvriks langenud.
ÜLLE ANTONI kogutud materjalide põhjal kokku pannud
i
HELVE LAASIK
