Arvate, et lusitaanlased tulid Lusitaaniast? Kui te mõtlete suuri oranže nälkjaid, kes tahavad Luua küla nahka panna, siis need tulid hoopis Hollandist või Poolast koos taimeistikutega. Nälkja uuem nimi on hispaania teetigu. Hispaaniat ja Portugali ei maksa kunagi segi ajada.
Hispaanlased on portugaallaste vanad vimmamehed, kellega sajandeid võideldud. Lusitaanias, praeguses Portugalis, elasid kunagi lusitaanid, hõimud, kes Rooma riigi ja Caesari vastu mässu tõstsid. „Lusiaadid“ on aga Luís de Camõesi 1570ndatel kirjutatud portugali rahvuseepos, kus ülistatakse Vasco da Gama meeste mereretki. Gama ja Camões puhkavad Lissaboni püha Hieronymuse kloostri kirikus valgest marmorist sarkofaagides, Camõesi sünnipäev on ka riigi rahvuspüha. Panin talle küünla minagi.
Sardiinid
Portugali külastav turist satub sardiinide rünnaku alla. Suveniiripoodides põhjast lõunasse leiab keraamikast, hõbedast, korgitamme koorest ja igast muust materjalist sardiine. Marketi vesisest kalakastist võid neid näpitsatega ise kotti noppida, makstes umbes 4+ eurot kilost. Erineva hinnaga sardiinikonserve leiab nii toidu- kui ka suveniiripoest. Giid ja reisijuht räägivad nostalgiliselt augustikuistest sardiinifestivalidest. Lissaboni Alfama linnaosa kõveratel tänavatel hõljub grillivine. Püügihooaeg kestab maist sügiseni.
Juhtus nii, et kõik need jutud panid armsa abikaasa suud vesistama ning ma pidin talle leidma grillitud sardiinid. Võimalus avanes rannapromenaadi ääres Nazares, linnas, mis tõi meeltesse lapsepõlve Pärnu. Tuultes kohisev ookean, suplejaid tõukavad lainevallid ja kuivatatud kala muuseum. Kui tänaval menüüd uurisin, tõstis sissemeelitaja pöidla püsti. Istusime restorani klaaskuupi ja jäime kelnerit ootama. Kell seitse, meie aja järgi üheksa, kohalike jaoks veel varavõitu.
Tuli kelner: kõrend, umbes 17-aastane poiss, kes vist esimest päeva tööl. Koolis oli ta inglise keele tunnid vahele jätnud. Püüdsin tellimuse anda kehakeeles: grillitud sardiinid, grillitud kaheksajalg, valge vein. Eriti hästi tuli mul välja mulliga mineraalvesi – kui käsi pöörasin ja sinna juurde susisesin, noogutas poiss tunnustavalt. Valget veini ei ole? Kuidas on see Portugalis võimalik? Ei, on ikka olemas.
Kalur tõi mereannid hommikul kastides kohale. Kokatädi õngitses tooraine jääletist ja viis kööki küpsema. Sealt tõi kelner taldrikutel neli sardiini ja kuus kalmaari. Võib-olla olin kaheksajala jaoks sõrmedega liiga palju haarmeid teinud või liiga vähe puusi hööritanud? Aga kalmaarid olid ka huvitavad. Abikaasa seevastu nurises: „Mõruvõitu ja kõrbenud tundub. Kodus võtan ma ka kassi jaoks räimel sisikonna välja.“
Lohutasin kaasat kalmaariga. Euroreeglid liigitavad sardiinideks 21 liiki heeringalisi. Jahedamates meredes tulevad sardiinide asemele heeringad ja vähem soolases vees meie rahvuskala räim. Aga kus on ülistuslaulud vabariigi räimele, savist, paekivist ja kadakapuust räimekesed? Pole isegi külmkapimagneteid räimega nagu lätlastel on sprottidega. Kus on restorani sissemeelitaja, kes näitab näpuga oivaliselt lõhnavale räimeroale? Ning kui ma veel Peipsi rääbise paneeritud liblikfilee letti lööksin, saadetaks sardiiniparv Assooride taha häbenema.
Fatima
Fatima on kümne tuhade elanikuga linnake Kesk-Portugalis. Nime sai ta 12. sajandi mauri printsessilt, kes armus oma röövijasse ning pöördus siis ristiusku. Praegu külastab seda paika 6–8 miljonit palverändurit aastas. Miks nad nõndaviisi teevad?
Asi sai alguse 13.mail 1917, kui lambakarjused Lucia, Francisco ja Jacinta hakkasid kohtuma roosikrantsi hoidva Jumalaemaga. Kohtumisi helendava Neitsiga iilekstamme võras oli kuus, viimane neist 13. oktoobril 1917 umbes 70 000 pealtvaataja ees. Osa nägid teda, osa märkasid erilist päikesekuma, osal jäi eriline nägemata. Järgneva 10 päeva jooksul käis põlluservas kaks miljonit inimest. Politsei kahtlustas isegi poliitilisi motiive ja ohtu 1910. aastal asutatud vabariigile, aga kirik tunnistas sündmuse hiljem uskumisväärseks.
Teised nägid, aga vanim lastest, 10-aastane Lucia ka kuulis Jumalaema sõnumeid ja saladusi. Too kirjeldas esmalt põrgut ja ütles, et Suur Sõda lõpeb varsti, siis ütles, et Venemaa poolt ähvardab ristiusku hädaoht ja et tulevikus ootab ees veel suurem sõda. Ja lõpuks pidi ka paavsti elu ähvardama oht. Lucial endal palus Jumalaema õppida lugema ja kirjutama, et tema sõnumit levitada. Sõnumist on kasvanud Fatima Jumalaema altarid paljudes kirikutes, Fatima palverännutee ja külastatavuselt maailma esimese kahe hulgas olev kristlik pühapaik.
Saabusime Fatimasse päikesepaistes ja 32-kraadises leitsakus. Imed algasid juba varem: bussi veepump lagunes, asendusbuss leiti veerand tunniga ja uue naisbussijuhi nimi oli Fatima! Eelmine päev oli olnud 13. ehk tähtpäev. Praegu mahtus parklasse mõnikümmend suurt bussi ja ruumi jäi ülegi. Sarnaseid parklaid oli ridamisi üksteise järel. Portugaallaste bussiseltskonnad õlipuude ja korgitammede vilus piknikke pidamas, jahe joogivesi kõigile vabalt saadaval, puhtad vetsud peaaegu ilma sabata.
Siis ruumikas Fatima Jumalaema kirik, kus karjuste hauad. Kaks neist surid lastena grippi ja on kuulutatud pühakuteks. Lucia elas kloostris pika elu ja ootab veel pühakustaatust. Edasi laskub trepistik väljakule, mis Rooma Peetri platsist kaks korda suurem. Tammepuu kasvamise paigal klaasist pühamu Jumalaema kujule. Kuju kroonis on kuul, mis tabas paavst Johannes Paulus II 13. mail 1981. Tamm ise ammugi lehthaaval talismanideks nopitud. Noor naine kõnnib jätkuvalt põlvedel ümber pühamu. Milline võiks olla tema palve?
Väljakul pikk järjekord inimestest, kes tahavad panna Jumalaemale väiksemaid või suuremaid küünlaid. Küünlaid ei süüdata, vaid heidetakse puuhalgudena tulle. Koldes keerutab ägedalt punane tänuleek ja vaha põlemise lõõm õhkab kaugele inimeste palavaid soove.
Vahepeal on buss parandatud ja eestlaste avastusretk Lusitaanias jätkub.
JAANUS JÄRS, vaatleja