Eestis võiks kasvatada 2000-3000 tonni astelpajumarju

 

Voorel kaheksandat aastat astelpajusid kasvatava Vello Kana hinnangul pole siinsed istanduste omanikud üksteisele konkurendid, sest marju võiks kasvatada kümme korda rohkem.

 

“Eestis oleks vaja 2000 – 3000, mitte 200 tonni marju, nagu pragu toodetakse. Alles siis saaksime rääkida suuremate tegijatega. Näiteks Prantsusmaalt või Saksamaalt ei hakka keegi meiega 200 tonni pärast üldse kõnelema, see on suurematele ostjatele väga väike kogus,” lisas ta.

Vello Kanale teadaolevalt peaks Eestis olema 600-700 hektarit astelpajuistandusi. Sellest peaks jätkuma suuremaks saagiks.

Oli ka aeg, kus räägiti, et astelpajuistandusi on meil selgelt liiga palju ja kõik uued rajajad hävivad, sest neil pole oma saaki kuhugi müüa. 

Istanduse rajamine eeldab teadmisi

 “Tegelikkuses ei saa inimesed ilmselt oma istandustes saagi koristamisega hakkama. Algul mõeldi, et kerge teenistus. Eks istandusi rajasid ka hoopis teiste alade inimesed, kes polnud ise elus ühtegi põõsast istutanud,” rääkis Kana, mööndes, et niisama hea õnne peale maha torgatuna ei saa asja parimatestki sortidest valitud istikutest, istanduse rajamine ja hooldamine nõuab teadmisi. Tal endal oli selle võrra lihtsam alustada, sest hariduselt on ta metsamees.

“Kui näiteks lõikemeetodil saaki koristada, peab teadma, kuidas seda teha, muidu on järgmisel suvel ainult pruunid raod püsti ja põõsad hävivad. Inimene tahab ju kõik marjad kätte saada, kuid lõigates jäävad pea pooled neist põõsa külge. Paraku nii peabki olema,” rääkis ta. Ka on asjaga mitte kursis olevad inimesed Voore istanduse omaniku käest küsinud, miks ta oma marju ei korista, sest istandus on veel punane.

“Sakslastel on kombainid, mis külgedelt ja  latvadest  marjad maha lõikab. Ülejäänud jäävad põõsa külge. Eestis veel ühtegi astelpajumarjade koristamise kombaini pole, sest meil on pinnad kombaini jaoks liiga väikesed. “600 hektarit oleks küll juba arvestatav kogus, kuid istandused on laiali ja keegi ühiselt asju ei aja,” rääkis marjakasvataja. Lõikemeetodiga koristatakse saaki üle aasta, järgmisel suvel võrsed kasvavad ja ülejärgmisel aastal saab uuesti lõigata. “Olen vaadanud, et isegi üle kahe aasta võiks lõigata, siis saab suurema saagi,” ütles ta.

Lõikemeetodil saab hektarilt 5-6 tonni marju.

Nii Võru- kui ka Pärnumaalt on astelpajukasvatajad käinud Vello Kana juures seda saagi koristamise meetodit õppimas. “Pärnumaalt tulidki kaks naist ja töötasid siin terve päeva, et asi selgeks saada.”

Eesti mari on kvaliteetne

Marjade turustamisega pole Voore istanduses probleeme olnud. Nõudlus suurenes oluliselt eelmisel aastal, sest nii Eestis kui ka Euroopas oli ikaldus. “Minu istandus andis hea saagi, võib-olla mõjutas jõeäär ja suur mets jahedama õhuga, jaanuari suured sulad siin pungade lahtiminekut ei soosinud,” rääkis Kana.

Tema sõnul taheti siis väga palju marju osta, kuid kahjuks polnud pakkuda. “Isegi piinlik juhus oli, lubasin ühel kliendile viis tonni, külmhoone aga müüs vahepeal marjad ära ja ta jäigi ilma.”

Soome esindajad tahaksid, et siinsed kasvatajad tooksid marjad otse Helsingisse. “Mina pole seda teed läinud,” märkis Vello Kana. Tema korjab marjad ja viib kolme külmhoonesse Pärnusse, Tartusse ja Räpinasse. Hajutatuna on saaki parem müüa.

Külmhoones pannakse okstega marjad -35 kraadi juures seisma. Pärast külmutamist lähevad okstega marjad masinasse, kus marjad lahti raputatakse ning oksad eraldatakse. Lehepraht puhutakse lihtsalt välja.

Külmunud marjad eralduvad üksteisest, nad pakitakse 25-kilostesse kottidesse nagu hernekommid. Igale kotile märgitakse tootja nimi. Kui tootja tahab marju kindlale kliendile müüa, siis annab ta sellest külmhoonele teada. Kui kindlat ostjat pole, siis müüb marjad külmhoone. Rootsist või Soomest pärit klient ostab tavaliselt korraga 20 tonni. Kui mari kvaliteetne ja asjaajamine korrektne, pole marjakasvatajal muret. “Viimastel aastatel olen andnud külmhoonetele võimaluse marjad müüa ja pole seda kunagi pidanud kahetsema,” rääkis Vello Kana. Kasvataja viib marjad kohale ja sellega tema roll piirdubki.

Voorel ei kasutata mingeid mürke ega väetisi. Kullavere jõe ääres ei saa keemilisi vahendeid kasutada, ka pole lähikonnas põlde, kus umbrohutõrjet tehtaks. Samuti ei ole lähedal tiheda liiklusega maanteed. Mäenõlval paiknev Voore keskasulaga piirnev istandus oma hõbedaste põõsaste ja sügisel värviliste marjadega ilmestab vaadet. “Kullavere jõe äärse ala korrastamise,  muru rajamisega ning tee ehitamisega loodame lõpuni jõuda järgmisel suvel,” kinnitas istanduse omanik.

“Osa soomlasi lausa nõuavad marjade analüüsi raskemetallide sisalduse uurimiseks. Tee äärde oma istanduse rajanud inimesed võivadki sellega alt minna,” tõdes Kana.

Tema pani oma astelpajuistandusele aluse 2000. aastal. Astelpajukasvatuse rajas ta kolmele hektarile ja pole seda tänaseni laiendanud. Tegemist oli Euroopa Liidu eelse projektiga, mis tõi Saare valda ligikaudu 300 000 krooni Euroliidu raha. Samast said raha Voore külalistemaja välibasseini rajamiseks ja Ulge talu. 

Voore astelpajukasvandus 

*Istanduses kasvavad Moskva Botaanikaaias aretatud sordid ‘Botanitšeskaja ljubitelskaja’, ‘Lutšistaja’ ja ‘Gibrid persika’ ‘Botanitšeskaja aromatnaja’

Need on kõik erineva valmimisajaga, kolm esimest kollased, viimane punane.

*Vello Kana kasvatab Voorel ka kõigi nelja sordi istikuid ning müüb need oma maakonda. Kaugemad ostjad on käinud Võru- ja Pärnumaalt.

*Ühel hektaril kasvab tuhat põõsast, nendest sada isastaime.

*Astelpaju on tuultolmleja.

*2000. aastal rajatud istandus andis esimese korraliku saagi 2004. aastal.

*Astelpaju kasvab hästi aluselisel mullal

*Põõsaid peaks kujundama lõigates. Saagi koristamine lõikemeetodil vähendab tööd selle võrra, et põõsaid enam eraldi kujundama ei pea.

*Kui põõsast tagasi ei lõigata, kasvab  astelpaju kuni üheksa meetri kõrguseks.

*Tegemist pole tegelikult pajuga — astelpaju kuulub hõbepuuliste sugukonda.

HELVE LAASIK

blog comments powered by Disqus