Käisin hiljuti ühel konverentsil, kus räägiti võrdsest ja väärikast tööst ning kohtlemisest tööturul. Ametiühingute Keskliidu juhatuse esimees Harri Taliga tõi seal huvitava näite Paide kohta, kus oli välja pandud töökuulutus: “Vajatakse lihameistrit!” Helistamise peale selgus, et meesterahvale pakuti 330-eurost palka ja mõne minuti pärast naishelistajale 278 euro suurust. See on tüüpiline näide.
Mitte võrdõiguslikkus, vaid võrdsed võimalused
Juhtub ikka nii, et mehi hinnatakse nende tegude ja sõnade järgi, aga naiste puhul mõjutab vanus, riietus, soeng, laste olemasolu jne. Seda hoolimata sellest, et naiste haridustase on tunduvalt kõrgem meeste omast. Näiteks 2010. aastal oli 70 protsenti kõrgkoolilõpetajatest naised.
Ma ei ole kaugeltki feministliku ilmavaatega inimene. Ütleks isegi, et see teema mind kohe üldse ei huvita, sest feministid näevad kõikjal ahistamisprobleeme ja võitlevad võrdõiguslikkuse eest. See teema on meile minevikust ehk liigagi tuttav. Arvan, et mees ja naine pole kunagi võrdsed olnud, ei ole seda praegu ega ole kindlasti ka tulevikus. Ja jumal tänatud!
Küll aga tahan ma rõhutada ja pean oluliseks meeste ja naiste võrdset kohtlemist. Eelkõige just tööturul ja palga osas. Seda enam, et Eestil ei anna sel teemal ennast teiste Euroopa riikidega võrreldagi. Naiste ja meeste palgavahe on meil Euroopa suurim. See on lausa uskumatu, et erinevus on siin ligi kaks korda. Ka täna on toonitatud, et meil on palgavahe umbes 29 protsenti. Euroopas keskmiselt aga 16 protsenti. Ilmselt on see vahe veelgi suurem, sest Eurostat võrdleb tunnipalkasid. Lätis on sugudevaheline palgavahe aga hoopis väiksem kui meil.
Me oleme nii peaministrilt kui sotsiaalministrilt kuulnud, et seda teemat on vähe uuritud. Ent need vähesedki uuringud näitavad, et peaaegu pooled küsitletutest on kinnitanud ebavõrdset kohtlemist tööturul. Teema on aga seda enam päevakorras, et parlament võttis sügisel vastu otsuse sellest, et valitsus töötaks lähiajal välja meeste ja naiste palgalõhe vähendamise konkreetse tegevuskava ja memorandumi. Minister Pevkur kinnitas minu arupärimisele vastates, et selle tööga on jõutud lõpusirgele ning lähinädalatel saame sellest juba täpsemalt rääkida.
Kas võrdset palka või lihtsalt tööd?
Ma saan aru paljudest naistest, kes mõtlevad, et tänast tööpuudust ja vaesust arvestades pole üldse mõtet rääkida võrdsest palgast, et peaasi, et töökoht üldse olemas oleks. Eesti madalate palkade taustal tundub see probleem võib-olla pisut kunstlikuna. Samas ei saa me silma kinni pigistada ja orjameelselt tunnistada, et oleme jah suurima palgalõhega riik Euroopas. Naised, uskuge! Me peame hakkama enda eest rohkem võitlema! Me peame ka õppima palka küsima.
Ilmselt nõustute minuga, kui ütlen, et Eesti ühiskond on pisut liiga jäik, mehelik ja range, kuidagi tuim ja enesekindel. Me näeme iga päev ka poliitikas, kuidas meesministrid tulevad ja ütlevad, et asi on nii ja mitte teisiti, ning see, kes on selle vastu, on ka nende ja riigi vastu. On selge, et ega mehed väga ei taha ei poliitikas ega ka äris naisi enda kõrvale lubada. Eesti vajaks hoopis rohkem naiselikku loovust ja avatust, pehmust, harmooniat, aga ka kahtlemist.
Toon ühe huvitava näite. Ma kuulun Maailma Parlamentidevahelise Liidu (IPU) Eesti delegatsiooni koosseisu ja näen pidevalt, kuidas maailmas toimuvad arutelud samal teemal. Ent näiteks mitmetes Aafrikas riikides on ligi 80 protsenti võimu juures olijatest naised! Kas pole huvitav fakt!
MARIKA TUUS-LAUL, riigikogu liige, õiguskomisjon
