Kiri käsitlevat mõnda minu hinnangut Riigikogu saadikute kui rahvaesindajate staatuse osas (vt Postimees, 7. aprill ?Poliitikud peavad saadiku hüvesid lahjaks?, SLÕhtuleht, 8. aprill ?Kolhoosnik mõtiskleb? , uudisteagentuur BNS, 10. aprill ?Isamaaliit ja Res Publica nõuavad Varekilt hüvede asjus aru?, Postimees, 11. aprill ?Isamaaliit ja Res Publica nõuavad Varekilt aru? jm).
Kõigepealt kinnitan, et siiani ei ole ma seda ajakirjanduses mitu korda mainitud kirja kätte saanud, ehkki sellest on juba kaua aega möödas. Teadaolevalt töötab Eesti Post hästi ning Toompea lossis toimib majasisene kirjaedastus mõistagi veel kiiremini. Kuna konkreetset kirja ei ole, siis on mul raske üldsõnalistele ja ümberjutustatud etteheidetele vastata.
Küll aga kohtusin möödunud kolmapäeval nii Isamaaliidu kui ka Res Publica fraktsioonidega ajakirjanduses avaldatu arutamiseks. Ka neil rahumeelselt möödunud kohtumistel ei kostnud nende fraktsioonide saadikutelt mulle mingeid etteheiteid.
Paraku ei jäänud minu selgitustega rahule meedia, mistõttu tahaksin siinkohal avaldada paar täpsustust seniräägitule.
Ajakirjandus, sh Postimees, palus minult hinnanguid Riigikogu tööle ja Riigikogu liikme staatusele. See teema on kindlasti laiem kui ainult rahvasaadiku sotsiaalsed tagatised, ehkki just neid momente armastab avalikkus rõhutada.
Küsimus on rahvaesindaja kui institutsiooni edasises arengus ja selle töö jätkuvas professionaliseerumises. Meil arenevad ja muutuvad professionaalsemaks ju kõik eluvaldkonnad, ka rahvaesindus ja poliitika.
Olen välja öelnud, et minu tõsine mure on saadikute suur vaheldumine Riigikogu X koosseisus. See väljendub ka vastuvõetavate seaduste mõnikord nõrgavõitu tasemes ja ka selles, et kiiresti vahetuvad saadikud ei suuda vastutust nõudvasse rolli alati sisse elada. Arvan, et kõik on minuga selles osas nõus.
Praeguseks on selles koosseisus vahetunud 67 saadikut. Eriti murelikuks teeb mind arv 24 ? just nii palju on neid saadikuid, kes olid Riigikogu nimekirjas vaid ühe päeva. Rahvaesindajate tihe vaheldumine annab oma paratamatu pitseri Riigikogu töö järjepidevusele, komisjonide igapäevasele tööle ja lõpuks ka Riigikogu mainele tervikuna.
Juba Riigikogu endise aseesimehe Rein Langi initsiatiivil moodustati 2003. a lõpul töörühm, mis käis regulaarselt koos ning kus sõna võtsid kõikide fraktsioonide esindajad. Üksikasjalikult vaatasime üle teiste Euroopa Liidu riikide parlamentide töötingimused ja arutasime paljusid rahvasaadikute tööga seonduvaid küsimusi nagu asendusliikmete tulek, võimalus kasutada abilisi, nagu see on väga paljudes riikides jmt.
Neil arutlustel vaeti ka saadikute sotsiaalseid tagatisi ning käidi välja vägagi erinevaid mõtteid. Ettepanekuid ja pretensioone senisele parlamendiliikme töökorraldusele pakkusid välja kõigi erakondade esindajad, sealhulgas ka nüüd sellest teemast poliitilist kapitali püüdvad kolleegid Isamaaliidust ja Res Publicast.
Kokkuvõtvalt ütleksin, et olen Riigikogu esimehena jätkuvalt väljas selle eest, et Riigikogu liikmed saaksid oma tööd teha võimalikult professionaalselt. Ka oma intervjuudes olen jäänud seisukohale, et mulle teevad muret eelkõige praeguses, X koosseisus esinenud probleemid, eriti rahvasaadikute suur vahetuvus, mis selgelt nõrgestab meie tööd. Mul on raske aru saada etteheidetest, sest oma intervjuus võtsin eeskätt kokku ja üldistasin mõtteid, mida arvukad kolleegid olid eelnevalt välja pakkunud.
Aga mitte kõik Riigikogus räägitu ei realiseeru elus. Ka see fraktsioonide töörühm ei algatanud ühtegi seadusemuudatust. Ilma avalikkuse osavõtuta ega teadmata ei toimu selles valdkonnas mingeid muudatusi. Kinnitan, et praegu jääb Riigikogu saadikute staatuses kõik samaks.
TOOMAS VAREK
Riigikogu esimees, Keskerakond
