President Ilves ütles mõned aastad tagasi, et see, mis on meid siia toonud, ei vii meid enam edasi. Ja tal on õigus. Viimase kümne aastaga on meie elanike arv vähenenud 75 tuhande inimese võrra, mitu maakonda on aga kaotanud iga viienda elaniku. Jätkates samamoodi, oleme aastaks 2040 kaotanud veel 100 000 inimest. /…/ Maapiirkonnad surevad välja. Juba aastaid. Aina surevad ja surevad ja surevad. Ja me vaatame pealt. Anname küll mõne europrojekti, et renoveerida spordihoone või külakeskus. Vallavanem saab ehk tagasi valitud, ent varsti ei ole enam kedagi neis ilusates hoonetes käimas. Inimesed ju lähevad. Kes surnuaiale, kes Tallinna, kes Soome.
Regionaalse ebavõrdsuse näitajad suured
Inimesed lähevad, sest omavalitsused ei suuda pakkuda teenuseid. Lähevad, sest neile ei maksta maal palka. On uskumatu, et ühes Euroopa väiksemas riigis – meie Eestis – on regionaalse ebavõrdsuse näitajad ühed suuremad. /…/
Nagu vastavaldatud inimarengu aruannegi näitab, on keskmise sissetuleku lõksust (nagu paljudest teistestki lõksudest) välja murdmine muidugi raske. Aga meie inimesed ja ettevõtted on pingutanud ja pingutavad edasi. Ent poliitikud on jäänud seisma, klammerdudes dogmaatiliselt vanadesse retseptidesse, mis pole siiani edu toonud.
Jah, oleme riigina nii mõneski asjas õnnestunud. Paljudel saatusekaaslastel on läinud palju halvemini. Ent tehtud vead rahvastiku-, regionaal- ja majanduspoliitikas vajavad kohest muutust. Hiljem on lihtsalt liiga hilja.
Eesti inimesed tegelikult teavad seda. Nad on seda muutust nõudnud. Sotsiaaldemokraadid on selle muutuse vajalikkusest rääkinud juba aastaid. Meie sõnum ei jõudnud seekord valijani, ent siiski toetas 70 protsenti inimestest muutusi.
Olulisim on olla võimul, kui otsida lahendusi
Aga muutusi ei tulnud. Ja muutusi ei tulnud seepärast, et Eesti erakondadele on olulisem olla võimul, kui otsida suurtele probleemidele tegelikke lahendusi.
Laiem mure on selles, et parteipoliitika on taandumas poliittehnoloogiliseks vahendiks võimul püsimisel. Selle on Eestis maale toonud ja peaaegu perfektsuseni välja arendanud Reformierakond, ent ka teised erakonnad on paraku sama teed läinud. Just see on põhjus, miks vajame demokraatiapaketi realiseerimist riigi tasemel ning sisedemokraatia reformi erakonna sees.
Sest parteipoliitika on muutumas bartertehinguks – oma hääle eest saate lubaduste kaubamajast endale meelepärase poliittoote osta. Valimisdebatt keskendub sellele, kes valijale rohkem sularaha suudab pakkuda. Sularaha, mida neilt samadelt valijatelt on ära korjatud.
Liiga tihti olen ma näinud, et poliitiliste valikute puhul ei ole esmaseks kriteeriumiks lahenduse sisuline headus, vaid poliitiline kalkulatsioon – otsitakse seda, mille eest on võimalik noppida tugevaim poliitiline punkt. Ning mitte anda punkti poliitilisele konkurendile.
Selle mõtlemise manifestatsiooniks on koalitsiooniläbirääkimiste algul tänase peaministri poolt välja öeldud sõnad: “Meie eesmärk on ühitada erakondade valimisprogramme selliselt, et igaüks saaks endale punkti kirja”. Kolumnist Ahto Lobjakas on seda tabavalt nimetanud rongiõnnetuseks, milles on kokku surutud Reformierakonna, SDE ja IRLi muljutud programmid.
Reformierakond sai punkti kirja, sest langeb sotsiaalmaks. IRL sai punkti, sest tehakse ära madalapalgaliste toetussüsteem, mida rahvasuus Juhani munaomletiks nimetatakse. Meie saime punkti, sest suurendatakse lapsetoetusi.
Jah, parteide PR-meeskondadel on, mida müüa, ent Eesti vajab julgeid otsuseid, mitte kosmeetilist nokitsemist.
Otsuseid ääremaastumise vähendamiseks. Otsuseid majanduse elavdamiseks. Otsuseid ühiskonna avatuse ja demokraatia suurendamiseks.
Nende otsuste filosoofiaks ei pea olema see, et riik teeb inimeste eest kõik ära. Vastupidi, me vajame reforme, mis võimestavad. Me peame võimestama kohalikke kogukondasid, et nad suudaksid ise tagada elu maal. Me peame võimestama töötajat, et tal oleks võimalik tööd tehes ära elada ja ennast arendada ilma sotsiaaltoetusi taotlemata. Võimestama ettevõtteid, et nad oskaksid eksportida ja jõuaksid väärtusahelas ülespoole. Võimestama kodanikku, et tema häält võetaks riigivalitsemisel kuulda mitte ainult valimisõhtul.
Poliitikud peaksid olema eelkõige riigimehed
Ma tahan, et poliitikud oleksid riigi-, mitte müügimehed. Et valija võiks olla veendunud, et igas keerulises poliitilises olukorras suudab tema poolt valitud riigimees või -naine leida riigi jaoks parima lahenduse. Isegi juhul, kui seda lahendust ei ole partei programmis. Isegi juhul, kui see läheb partei programmiga vastuollu. See on minu riik ja see on minu sotsiaaldemokraatia.
Head erakonnakaaslased!
Meil on täna valik. Kas me võtame selle riigimeheliku väljakutse vastu ja kehtestame end valitsuses suurte muutuste eestkõnelejana või sörgime sabas ennastlohutava jutuga, et “noh, eks midagi saame ju valitsuses tehtud ka ja opositsioonis oleks veelgi halvem”.
Muutused ei tule üleöö, aga suurt sihti ei tohi silme eest kaotada. Loomulikult, valitsuses tuleb olla, ent valituses tuleb olla selleks, et teha suuri asju. Just seepärast olen ma öelnud, et koalitsioonileping tuleb avada, ning seisan selle eest, et suured asjad saaksid tehtud. Kas see on ohtlik, nagu mõni on öelnud? Ei ole. Ohtlik on hoopis see, et tänane poliitika on viimas meid sinna, kus me riigi ja rahvana olla ei taha.
Asi ei ole ju selles, et muuta lepet sotsiaaldemokraatlikumaks, vaid selles, et muuta seda tänapäeva Eesti ühiskonna tegelikke probleeme sisuliselt lahendavaks.
On öeldud, et partnerid ei nõustu sisuliste muutustega. Mina usun, et nõustuvad. Ja lõpuks on meil riigikogus erakondi rohkem kui kolm. Kui üks partneritest ei ole valmis Eesti nimel oma parteilisest punktinoppest loobuma, siis tuleb otsida ühisosa nendega, kes seda on valmis tegema. Mulle näib vahel, et paljud ei kujuta Eesti valitsust ilma Reformierakonnata enam üldse ette. Mina kujutan. Ja lõpuks on meil riigikogus erakondi rohkem kui kolm.
Olen oma mõtted erakonna sisemise muutmise vajadusest esitanud ajalehes Sotsiaaldemokraat. Siinkohal rõhutan kolme asja.
Esiteks, olen öelnud, et erakonna esimehena jääksin ma riigikokku. Ehkki see võib tunduma ootamatuna (ehkki Eesti ajaloos on seda varemgi olnud), on see minu hinnangul väga mõistlik. See võimaldab tuua olulisemad otsused valitsuskabinetist poliitiliselt laiapõhjalisemasse koalitsiooni nõukokku ning seeläbi tugevdada fraktsiooni rolli. Erakonna jaoks on suurim väärtus aga selles, et riigikogus olek võimaldab esimehel rääkida kaasa kõikidel poliitilistel teemadel, mis meie erakonnale on olulised. Valitsuses on ministrid paratamatult piiratud oma haldusala küsimustega, seda nii sisuliselt kui ajaressursi mõttes. Kindlasti on plussiks ka see, et riigikogus olles on mul rohkem aega erakonna, teie kõigi jaoks.
Teiseks, me ei olnud nendel valimistel peaministrierakonnana usutavad, sest me ei suutnud veenda valijaid, et meie kätte saab usaldada Eesti majanduse. Ehkki Urve tegi ministrina suurepärast tööd, ei usaldatud meie kätte maksupoliitikat, sest arvatakse, et sotsid oskavad ainult jagada, mitte majandust edendada. Eks kohati meie endi poolt ülepakutud valimislubadused andsid selleks ka alust. Seega, esimehena on minu järgmise kahe aasta olulisemaks poliitiliseks eesmärgiks murda kuvand sotsidest kui vastutustundetutest rahajagajatest. Sest me ei ole seda.
Indrek Neivelt on öelnud, et mitmed suurettevõtjad on täna suuremad sotsiaaldemokraadid kui sotsid ise. Me peame majandusohjad enda kätte võtma.
Kolmandaks pean põhimõtteliselt vajalikuks, et kõik olulised otsused arutatakse erakonnas läbi. See võtab aega ja ei ole lihtne, aga seda tuleb teha.
Mina usun, et Eesti poliitika ja ka sotsiaaldemokraadid peavad julgema. Julgema riskida, eksperimenteerida värskete lahendustega, väljuda mugavustsoonist, teha ära. Ärme alahindame ennast. Me suudame küll!
Luban teha kõik endast oleneva, et järgmisel üldkogul oleksime tugevamad kui täna.
Jevgeni Ossinovski kõne erakonna üldkogul on avaldatud lühendatult
JEVGENI OSSINOVSKI, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees
